Piinamise, ebainimlikult või alandavalt kohtlemise ja karistamise keeld

Inimväärikus on oluline osa inimeseks olemisest ja inimese enesemääratlusest. Sellega seondub otsuste tegemine ja nende tagajärgedest arusaamine. Juhtumil, mil isikul esineb psüühikahäire või vaimupuue, tuleb otsusevõime määratlemisel olla eriti hoolikas, vältimaks isiku õiguste liigset ja põhjendamatut piiramist. Puudega inimeste õigused võivad saada ohustatud mitmetel tsiviilõiguslikel juhtudel, näiteks tahtest olenematu ravi kohaldamisel, kinnisesse asutusse paigutamisel ja  teovõime piiramisel. Nimetatud juhtudel on tegemist inimestega, kelle  enesemääratluse ja otsuste/valikute  tegemise õigust piiratakse isiku enda või ühiskonna huvide kaitseks.

Viimastel aastatel  on hakatud senini kehtinud lubatavaid piiranguid uuest, inimlikkust väärtustavast seisukohast hindama – just  inimväärikuse, inimese enesemääratluse ning ühiskonna „mõistlikkuse/aktsepteeritavuse“ seisukohast. Küsitavaks on muutunud senini lubatavate piirangute kehtestamine tahtest olenematule ravile allutamisel,  raviviisi ja -meetodi otsustamisel ilma isiku tegelikku tahet välja selgitamata, isiku piiratud teovõime tuvastamisel ja selle põhjal eestkoste määramisel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika annab liikmesriikidele häid juhiseid inimõiguste ja nende piiramise tõlgendamiseks ka eelnevalt mainitud valdkondades: tahtest olenematu ravi kohaldamisel, kinnisesse asutusse paigutamisel, eestkoste seadmisel jms. EIK praktika on muutnud piire, avardades isiku õiguste piiramise käsitlust, ning seda just üksikisiku ja tema õiguste kaitseks. Inimesel peab tulenevalt enesemääratlusest olema õigus teha õigeid ja  valesid valikuid ning seda olenemata asjaolust, kas  see on ühiskonna mõttes mõistlik või mitte. Loomulikult peavad teatavad ühiskondlikud piirangud eksisteerima, kuid nimetatud piirangud peavad järgima isiku õigustesse minimaalse sekkumise nõuet. Juhul, kui nimetatud nõudeid ei järgita, võib tegemist olla isiku väärkohtlemise või piinamisega.

Poliitiline, institutsionaalne ja ennetustegevusalane areng

Inimväärne kohtlemine ja inimväärikus tuleb tagada kõigile, ka olenemata asjaolust, et inimesel esineb puue. Muuhulgas eeldab inimväärne kohtlemine inimese tegeliku tahte välja selgitamist ja tema austamist, ning erinevate teenuse osutamisel õiguste evijana, ehk subjektina, tunnustamist. Isik, kes oma puude tõttu võib erineval ajahetkel vajada erinevaid teenuseid, peab saama teenuseid, mis vastavad tema tervislikule seisundile ja tegelikele vajadustele. EIK on leidnud, et väärikust alandavaks kohtlemiseks saab pidada olukorda, kus inimest koheldakse teotavalt või häbistavalt, näidates inimese vastu üles lugupidamatust, samuti käitumist, mis tekitab inimeses hirmu-, ahastus või alaväärsustunnet.^[1]

Eesti ratifitseeris 2012. aastal puuetega inimeste õiguste konventsiooni (konventsiooni) ja selle lisaprotokolli, millega võttis kohustuse keelustada mis tahes diskrimineerimine puude alusel, tagades puuetega inimestele võrdne ja tõhus õiguslik kaitse mis tahes alustel toimuva diskrimineerimiseeest. Ka kohustus Eesti tagama, et kõik õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed pakuvad asjakohast ja tõhusat kaitset kuritarvituste eest vastavalt rahvusvahelistele inimõigustele. Selline kaitse peab tagama, et õigus- ja teovõime teostamisega seotud meetmed austavad isiku õigusi, tahet ja eelistusi, ei sisalda huvide konflikte ega alusetut mõjutamist, on proportsionaalsed ja vastavad isiku olukorrale, neid kohaldatakse ainult lühima võimaliku aja vältel ning need vaatab regulaarselt läbi pädev, sõltumatu ja erapooletu asutus või kohtuorgan. Kaitse peab olema proportsionaalne sellega, mil määral sellised meetmed mõjutavad isiku õigusi ja huve.

Eeltoodust nähtub, et konventsioon rõhutab puudega inimese õigus-ja teovõime tunnustamist  kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel, ja riigi kohustus on  võtta tarvitusele kõik asjakohased meetmed, võimaldamaks sihtgrupile juurdepääsu oma õigus-ja teovõime teostamiseks vajalikule abile.

Eesti tegi deklaratsiooni artikli 12 osas, mille kohaselt tõlgendab konventsiooni artiklit 12 selliselt, et see ei keela pidamast isikut piiratud teovõimega isikuks, kui selline vajadus tuleneb isiku võimetusest oma tegudest aru saada või neid juhtida. Piiratud teovõimega isiku õiguste kitsendamisel lähtub Eesti enda riigisisesest õigusest. Kuigi Eesti otsustas teha deklaratsiooni konventsiooni artikli 12 osas, ei tähenda eeltoodu, et isikute põhi-ja inimõiguste riive puude tõttu on lubatav.

Õiguskantsler täidab piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli artiklis 3 sätestatud riigi ennetusasutuse funktsiooni, mille käigus kontrollis ta ka 2013. aastal erinevaid psühhiaatriakliinikuid ja sotsiaalasutusi (hooldekodusid). Visiitidel kontrolliti, kas isikute põhiõigused ja -vabadused on teenusel viibides tagatud. Tuvastati mitmed olulised puudujäägid ja probleemid. Õiguskantsler juhtis tähelepanu muuhulgas järgnevatele probleemidele:

–       lubamatu on hooldusraviteenusel või üldhooldekoduteenusel viibivate isikute  vabaduspõhiõiguse omavoliline piiramine;

–       kuna eraldamise kasutamine ohjeldusmeetmena on väga intensiivne vabadusõiguse riive, mille rakendamisel on kõrgendatud piinava, julma või väärikust alandava kohtlemise oht, on eraldamisele kehtestatud väga ranged nõuded (nõuded ruumile, eraldamise kestusele, järelevalvele, nõuded eraldamise registrile jms).

Eeltoodule tuginedes on kohane väita, et inimese õigus teha oma valikuid ja võtta vastu otsuseid (sh keelduda ravist, valida kohaseid teenuseid jms) peab olema tagatud ka juhtumitel, mil isikul esineb psüühikahäire või vaimupuue. Õiguskantsleri visiidid näitavad ilmekalt, kui kergesti rikutakse puudega inimeste õigusi ja sekkutakse nende enesemääratlusse ning just seetõttu peab puudega inimeste huvide kaitse olema ühiskonna erilise tähelepanu all. Asjaolu, et inimesel on puue, ei saa olla aluseks tema õiguste piiramisele. Juhul, kui inimese tegelikke vajadusi ei hinnata, tema eest teevad otsuseid teised isikud, kusjuures hindamata on jäetud isiku otsusevõime, võib tegemist olla inimõiguste rikkumisega.

Seadusandlik areng

Piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise käsitlust on nii EL-i kui rahvusvahelisel tasandil asutud tõlgendama laiendavalt st minnes ametiasutuse/ametiisiku tasandilt erasfääri/eraisikute vaheliste suhete tasandile. Kui pikka aega on väärkohtlemist käsitletud üksnes teatud tüüpi riigi kontrolli all olevate kinniste asutuste (vanglate, psühhiaatriakliinikute) kontekstis, siis nüüd on asutud vastavaid piire laiendama ka teistsugustele asutustele ja tasanditele (avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele sotsiaal- ja tervishoiuasutustele, eraõiguslikele perekondlikele suhetele).

2013. aasta lõpus võeti Riigikogu õiguskomisjoni poolt menetlusse karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, millega plaanitakse viia piinamise mõiste ja koosseis vastavusse ÜRO piinamisvastase konventsiooni artiklis 1 sätestatuga.^[2] Muudatuse läbiviimisel vastab piinamise mõiste ka Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 3 sätestatule, käsitledes piinamisena tahtlikku füüsilist või vaimset ebainimlikku kohtlemist. Täiendavat kaalumist ja diskussiooni vajab asjaolu, kas ja kuidas hinnata väärkohtlemist raskendavaid asjaolusid, milleks on kohtupraktika kohaselt isiku sugu, vanus ja tervislik seisund. Ka tuleb analüüsida, kas rahvusvahelise praktikaga on vastavuses plaan viia piinamise koosseis ametialaste süütegude peatüki alla ning seda olukorras, kus EIK on asunud ametkondlikkust sõltuvust laiendama.

Kohtupraktika

Analüüsitavate õiguste piiramise, võimaliku rikkumise ja väärkohtlemise tuvastamine on Eestis veel olematu. Asjaolud, mida saame valdkonnaga seonduvalt arutada, on  kohtupraktika, mis käsitleb tahtest olenematu ravi kohaldamise ja kinnisesse asutusse paigutamise juhtumeid, kinnisesse asutusse paigutamise juhtumeid ja eestkoste seadmisi. Siseriiklikul tasandil tehti analüüsitaval perioodil mõned kohtulahendid, kus hinnati vastavaid aluseid ja tuvastati rikkumisi, näiteks ohtlikkuse esinemise, psüühikahäire kestvuse ja sellest tuleneva piiratud teovõime tuvastamise jms pinnal. Ka MTÜ Eesti Patsientide Esindusühing esindas ja abistas sihtgruppi erinevates kohtujuhtumites eesmärgiga  tuua õigusselgust ja edendada inimõigusalaseid suuniseid.

EIK on 2013. aasta lahendites leidnud, et riigil on kohustus uurida isiku kehalist väärkohtlemist ka eraisikute vahelistes suhetes; eraisiku väärkohtlemine teise eraisiku poolt ei tohi jääda karistuseta.^[3] Riigi kohustuseks on ka eraisikute vahelistes konfliktides põhjustatud kehavigastuste tõhus uurimine. Uurimise minimaalseks nõudeks on uurimise sõltumatus, erapooletus, avatus avalikkuse tähelepanule, hoolsusnõuete eeskujulik täitmine ja menetluse kohesus.^[4] Isiku väärkohtlemine teise isiku poolt on konventsiooni artikli 3 kohaldamisalas. Varasemalt on EIK leidnud, et juhul, kui isiku steriliseerimine viiakse läbi ilma isiku selge nõusolekuta, on tegemist inimväärikuse vastase teoga, mis on isiku suhtes alandav, põhjustades hingelisi kannatusi.^[5]

Viidatud kohtupraktika näitab, et inimõiguste käsitlemise piirid on järjest laienemas ning väärkohtlemist võib leida erinevates elulistes valdkondades. Loodetavasti tekivad ka Eestis peagi kohtulahendid, mis käsitlevad  vaimset või kehalist väärkohtlemist eraelulistes valdkondades sotsiaal- ja tervishoiusfääris piinamisena. Ka on oodatud kohtupraktika, mis käsitleb  inimõiguste piiramist väärkohtlemisena.

Statistika ja uuringud

ÜRO inimõiguste nõukogu eriraportöör Juan E. Mendez avaldas 2013. aastal raporti piinamisest ja julmast, ebainimlikust ja alandavast kohtlemisest või karistamisest sotsiaal-ja tervishoiuasutustes.^[6] Kuigi raport keskendub rahvusvahelistele valdkondlikele probleemidele, on tegemist põhimõtetega, millest tuleks juhinduda igal  demokraatlikul ja inimõigusi edendaval riigil. Raporti kohaselt saab piinamise ja väärkohtlemisena tõlgendada otsusevõime ebaadekvaatset määramist ja selle varjus vägivallatsemist; isiku täielikku allutamist „meditsiinilise vajaduse“  õigustamise käigus; tahtevastast vabaduse piiramist puude alusel; vaimset, füüsilist ja seksuaalset vägivalda asutustes jne. Nimetatud sekkumised on võrdväärsed vähemalt ebainimliku ja alandava kohtlemisega, mida on vaidluse korral raske tõendada. Õigus saada adekvaatse standardiga tervishoiuteenust kehtestab liikmesriikide kohustused isikute ees. Süsteemi puudujäägid, ressursid või teenuste puudus ei tohi saada väärkohtlemise õigustuseks.  Raportöör soovitab jõustada piinamise keelustamist kõigis tervishoiuasutustes – nii era- kui riiklikes asutustes; tunnustada, et tervishoiu kontekstis sooritatud väärkohtlemised võivad liigituda piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisena; integreerida piinamise ja väärkohtlemise ennetamise meetmed tervishoiupoliitikasse. Ka soovitatakse raportis edendada vastutust piinamise ja väärkohtlemise eest tervishoiuasutustes, identifitseerides seadused, poliitikad ja praksised, kus esineb väärkohtlemist, ja võimaldada riiklikel ennetusmehhanismidel süstemaatiliselt monitoorida, kaebusi vastu võtta ja kohtuasju algatada.

2013. aastal avaldas Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) raporti, mis käsitleb 2012. aastal Eestis toimunud külastust.^[7] Visiidi käigus  külastati muuhulgas ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikut ja Koluvere hooldekodu. Raportis esitatud soovituste kohaselt:

– tuleb mainitud asutustes töötavatele sanitaridele regulaarselt meenutada, et kõik elanike väärkohtlemise vormid, sealhulgas sõnaline väärkohtlemine, on lubamatud ja nende eest karistatakse nõuetekohaselt;

– väärkohtlemisele viitavate kehavigastuste registreerimisel tuleb vastavad kirjed süstemaatiliselt prokurörile esitada;

– patsientidele tuleb tagada õigus kanda päeval nende enda riideid või tagatakse neile võimalus kanda riided, mis ei ole ühesugused;

– mehaanilise ohjeldusmeetme kasutamisel tuleb tagada  pidev juuresviibimine;

– mehaanilise ohjeldusmeetme kohaldamise kestus ja sagedus peab olema minimaalne;

– keemiline ohjeldamine  peab alati olema registreeritud ning selle kohaldamisel peab olema tagatud hoolikas jälgimine.

Mõlemad analüüsid toovad välja erinevaid probleemkohti sotsiaal- ja tervishoiuasutuste poolt osutatavate teenuste osas. ÜRO raport käsitleb muuhulgas  puudega inimesele osutatud teenuste kvaliteeti, teenuste piiratust, õigustamatut privaatsfääri sekkumist jms, mis võivad olla käsitletavad väärkohtlemise ja piinamisena meditsiinilise näidustuse all.  Seda eelkõige juhtumitel, mil isiku tahet ei arvestata, temale osutatavad teenused ei vasta tema tervislikule seisundile, süsteem võimaldab sekkuda liigselt  isiku privaatsfääri, kuigi olemas on muud vähempiiravad meetmed jms. CPT raport aga viitab selgelt sellele, et iga õiguse piiramine toob automaatselt  kaasa veel teiste õiguste piiramise, mistõttu tuleb juba algselt teha õigeid ja äärmiselt kaalutletud otsuseid. Inimõiguste seisukohast on õige lähenemine, kus isikule tahte vastaselt osutatavad sekkumised ja teenused on lubatud üksnes vältimatu abi korras ning tuginedes objektiivsele hindamisele ja tõenditele.

Hea praktika

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimine annab lootust puudega isikute olukorra teistsugusele käsitlemisele, mis omakorda vähendab nende õiguste alusetut piiramist. Ka väheneb käsitluse muutumisel oht väärkohtlemiseks juhul, kui puudega inimestele pakutakse nende tegelikest vajadustest tulenevaid teenuseid ning arvestatakse nende tegeliku võimekusega arvamust avaldada.

MTÜ Eesti Patsientide Esindusühing tegutses ka 2013. aastal oma sihtgrupi huvides, osaledes erinevates töögruppides, esitades ministeeriumidele märgukirju ja tehes nii siseriiklikul kui rahvusvahelisel tasandil koostööd erinevate inimõiguste organisatsioonidega. Inimõiguste edendamine ja praktikas tagamine on ühingu jaoks jätkuvalt prioriteet ning seda just puuetega inimeste valdkonnas.

Oluline on võimaliku hea näitena tuua välja ka eesmärki arendada rahvusvahelisel tasandil antud juhiseid deinstitutsionaliseerimiseks^[8] st liikuda institutsionaalselt hoolduselt kogukonnapõhisele hooldusele. Ka puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikkel 19 sätestab iseseisva elu elamise ja kogukonda kaasamise põhimõtte järgimise. Iseasi on, kas ja kuidas juhiseid järgitakse ning kas lõpptulemusena  puudega isikute huve ja soove arvestatakse. Deinstitutsionaliseerimise suund peaks olema kohaliku omavalitsuse tasandil pakutavate sotsiaalteenuste arendamisele st tagada isiku õigus elada oma elupinnal koos perekonnaga ja saada vajalikke sotsiaalteenuseid. Nimetatud põhimõtte tagamise ja järgimise kohta hetkel kahjuks teave puudub.

Olulisemad avalikud arutelud

2013. aastal korraldas Sotsiaalministeerium infoseminari  teemal „Deinstitutsionaliseerimine Eestis – juhised Euroopa Komisjoni poolt ja rahvusvahelised praktikad“. Muret teeb jätkuvalt asjaolu, et deinstitutsionaliseerimise protsessist räägitakse üksnes kui erihoolekandeteenuste reformist, mitte aga vajadusest läheneda probleemile juhtumipõhiselt. Tähelepanuta on jäetud kohaliku omavalitsuse tasand ja seda just sotsiaalteenuste pakkumise seisukohast.

Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil jätkati 2013. aastal erihoolekande arengukava 2014-2020 välja töötamist. Arengukava on otseselt seotud deinstitutsionaliseerimise plaaniga. 

Soovitused:

• Piinamise mõiste peab hõlmama nii vaimset kui füüsilist väärkohtlemist. Piinamise raskusastme määratlemisel tuleb muuhulgas võtta arvesse väärkohtlemise kestust, iseloomu, füüsilisi ja psüühilisi tagajärgi ning isiku sugu, vanust ja tervisliku seisundit.
• Avalikkust tuleb teavitada väärkohtlemise esinemise asjaoludest ja juhtumitest.
• Otsusetegijaid tuleb teavitada asjaolust, et tervishoiu kontekstis sooritatud väärkohtlemised võivad liigituda piinamise või julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise või karistamisena.
• Vajalik on integreerida piinamise ja väärkohtlemise ennetamise meetmed poliitikasse ja välja töötada selged kaebemehhanismid ja -võimalused vastavate kaebuste menetlemiseks ja uurimiseks.
• Otsusevõime ja selle hindamise alused tuleb reguleerida seaduse tasandil.
• Inimõiguste tagamiseks tuleb puudega inimesi tunnustada kõigis eluvaldkondades teistega võrdsetel alustel õigus- ja teovõimelistena ning tühistada puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 12 osas seatud reservatsioon.

 

---