Kogunemis- ja ühinemisvabadus

Alari Rammo

Kogunemis- ja ühinemisvabadus on lähedased mõisted, mis on kaitstud Eesti Vabariigi põhiseaduses eesmärgiga, et igaüks saaks rahumeelselt kokku tulla, koosolekuid pidada ja ühinguid moodustada. Laiemalt tähendavad need vabadused ka võimalust oma huvide eest seista ja poliitikas kaasa rääkida, tagades demokraatiale vajalikku pluralismi.^[1]

2013. aasta oli küll kohalike valimiste tõttu tavapärasest ühiskondlikult elavam, ent pigem jäid perioodi ilmestama jätkukonfliktid^[2] ehk igikestvad debatid tööturu osapoolte vahel ning veelgi enam demokraatia, riigivalitsemise ja kodanike ning parteide rollide üle.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Aasta vastuolulisim ettevõtmine oli vaieldamatult Harta 12 ja nn Jääkeldri protsessist ajendatud Rahvakogu, mis keskendus poliitilise konkurentsi olukorrale laiapõhjaliste lahenduste leidmisele. Teemadeks olid erakondade asutamise tingimused ja nende rahastamine, valimissüsteem, kaasamine ja sundpolitiseerimine. Avaliku ideekorje ning ekspertanalüüside järel ja lõpuks juhuvalimiga leitud enam kui 300 osalejaga arutelupäeva tulemused esitas parlamendile ettevõtmist toetanud president Ilves.

Peamisi vastuolusid tekitas küsimus meetodi valikust ja Rahvakogu rollist – oli see nüüd alternatiivne esinduskogu, riigikukutaja, kõigi lahenduste pakkuja või, nagu korraldajad ka ütlesid, lihtsalt esinduslik arutelumeetod ja huvitav eksperiment, katsumaks, kas lihtrahvas suudab mõistlikke otsuseid teha.^[3]

Nii mure rahva rumalusest kui mõne ootus valitsuse kukutamisest hajusid juba arutelupäeva õhtul, kui selgus, et radikaalsete tulemusteni ei jõutud. Järgmiseks ülesandeks sai ettepanekute elluviimine, kus Rahvakogu kõige pühendunuma kriitikuna esines ettepanekute rakendamise võtmeisik. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste pidas veel septembriski Rahvakogu opositsiooni salasepitsuseks ja võrdles toimuvat pronksiööga,^[4] olles varem korduvalt väitnud, et midagi uut arutelupäevalt ei tulnud, töötada võib vaid mõistlike ettepanekutega^[5] ning vastandades Rahvakogu ja parlamenti hiljemgi.^[6]

Veidi pettunud olid ka Rahvakogu korraldajad, et parlament arvestas väheste ettepanekutega ning et võimupoliitikute üldine hoiak oli pigem kodanike aktiivsemat osalemist naeruvääristav.^[7]

Seadusandlik areng

Aasta alguses jõudis taas Riigikogu menetlusse juba 2011. aastal vastu võetud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seadus. 2014. aasta 1. juulil lõpuks jõustuva seadusega^[8] kaotab muuhulgas kehtivuse avaliku koosoleku seadus ning otseselt kogunemisvabadust puudutavad sätted leiab edaspidi uuest mahukast seadusest. Eelnõu menetlus oli kirglik ja arvamust avaldasid kõik ametliku kooskõlastusringi osalised, õiguskantsler ja ka vabaühendused – vaieldi sisuliselt kõige üle alates avaliku korra tagamisest kuni alkoholi tarbimise ja koerte-kasside pidamiseni. Koosolekute korda seaduses endas oluliselt ei muudetud, pisut laienevad nõuded koosoleku korraldajale, ent siiski mitte igaühele, vaid üksnes täisealisele ja teovõimelisele füüsilisele isikule, kes on Euroopa Liidu kodanik või pikaajalise elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis viibiv välismaalane. Samuti võib edaspidi korraldajaks olla juriidiline isik, kusjuures tema esindajale ei ole tingimusi seatud. Uue mõistena õiguses lisandub senise kahetunnise etteteatamisega koosoleku asemel iseeneslikult kogunenud ehk spontaankoosolek, mille sisustamine jääb ametnike ja kohtu hooleks. Lähemalt analüüsiti uut seadust 2011. aasta inimõiguste aruandes.

Vaevaliselt edenes ühinemisvabadust soodustava vabaühenduste maksupoliitika kaasajastamine. Aprillis esitas rahandusminister vastavad muudatusettepanekud lõpuks valitsuskabinetile laiapõhjalise konsensuse kujundamiseks, ent Kultuuriministeeriumi vastuseisu tõttu asja arutamiseni ei jõutudki ja septembris võeti pärast vabaühenduste kriitikat^[9] teema päevakorrast maha.

Samal ajal arenes arutelu, mille eest ja kellele võivad vabaühendused maksuvabalt stipendiume anda. Kui maikuus Maksu- ja Tolliameti esitatud murele^[10] spordiühingute tekitatud nelja miljoni eurosest maksuaugust valitsus samuti ei reageerinud, kirjutas amet sügisel välja mitmed kümnetesse tuhandetesse eurodesse ulatunud maksuotsused. See pani ka poliitikud liigutama ning Kultuuriministeerium, Rahandusministeerium ja spordiühingud asusid kiiresti lahendusi otsima. Selle käigus jõudis ka kogu maksusoodustuste temaatika uuesti valitsuse lauale, paralleelselt vaidlustasid ühingud maksuotsused kohtus.^[11] Mõlemal teemal ehk senise praktika õiguspärasuse ning tulumaksuseaduse muudatuste suhtes peaks selgus saabuma 2014. aastal.

Üksiti on lootust, et lahenduse saavad veel mitmed ebamäärasused seadusandluses nagu vabatahtlikega seonduvate kulude või arenguabi maksustamine, mis seisid mulluse aruande soovitustes.

Aasta lõpus kooskõlastusringile läinud kollektiivlepingu ja kollektiivsete töötülide lahendamise seaduse eelnõu sai kiiresti hüüdnime „streigiseadus“, kuna ametiühingute hinnangul keelaks seadus tulevikus riigi ja omavalitsuste survestamise streigi abil ja jätaks vaid meele avaldamise võimaluse.^[12]

Kohtupraktika

Streigi teemal toimus järellainetus 2012. aasta 8. märtsil üle Eesti toimunud õpetajate streigile, millel oli palju toetajaid ja mis nende tööandjatele väga ei istunud. Riigikohtusse jõudis Eesti Energia Narva elektrijaamade ja ametiühingu vaidlus sellest, kas viimasel on õigus korraldada toetusstreiki poliitiliste nõudmistega, kui vaidluspoolte endi vahel valitses töörahu ning kollektiivlepingus säärast õigust polnud. Riigikohus tühistas kasseeritud otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, leides, et toetusstreik on seaduslik, kui toetatav streik on seaduslik ning streigile on eelnenud lepitamine.^[13] Sama asja üle vaidlesid ka raudteelased.^[14]

Kristiina Ojulandi karjääri Reformierakonnas lõpetanud sisevalimiste võltsimise skandaal pakkus lisaks õppetunnile demokraatiast ja aususest ka kohtupretsedendi ühinemisvabaduse küsimuses. Täpsemalt oli vaidluse all, kas mittetulundusühingu üldkoosolek võib valimisi läbi viia elektrooniliselt või üksnes tavapärase koosoleku vormis. Kuna seadus näeb ette vaid viimatimainitut, olid nii eksperdid^[15] kui ka Harju Maakohus esialgu üsna ühel meelel, et e-valimised pole lubatud. Vastupidisele arvamusele jõudis Tallinna Ringkonnakohus, kelle novembris jõustunud määruse järgi tulnuks lähtuda üldpõhimõttest, et mis pole seadusega keelatud, on lubatud ja ühingu siseasi.^[16]

Harvaesineva juhtumina jäeti 2013. aastal üks mittetulundusühing registrisse kandmata kõlbelistel kaalutlustel. Sama edutult 2005. aastal registrisse kandmist taotlenud Eesti Satanistliku Koguduse vastu toodi mõne formaalse puuduse kõrval ka argument, et kirikute ja koguduste seaduse^[17] järgi ei kanta usulist ühingut registrisse, kui selle tegevus kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Seisukoht jõustus ringkonnakohtu otsusega.^[18]

Sisuline hinnang tugines ekspertarvamustele ning soovitusele Siseministeeriumilt, mille kohaselt sisaldavad koguduse õpetuslikeks aluseks olevad tekstid provokatiivseid, vihkamist ja hävitamist propageerivaid tekste. Viimane on aga põhiseaduse järgi keelatud. Kogudus vastandas küll oma vastuväidetes nn ratsionaalse ja happelise satanismi, väites, et viidatud tekstid ei ole nende õpetuslikuks aluseks ning apelleeris ka Tartu Ülikooli professori Tarmo Kulmari eksperthinnangule, mis eelneva ümber lükkas, ent kohut see ei veennud. Muuhulgas kasutati argumendina, et Euroopa riikides pole satanistlikke kogudusi registreeritud.

Statistika ja uuringud

Registreeritud vabaühenduste arv oli teist aastat langustrendis, mis tuleneb mittetegutsevate ühingute registrist kustutamisest. Uusi organisatsioone luuakse aga iga kuu juurde.^[19]

Aasta alguses viidi läbi järjekordne Flash Eurobaromeeter, mille raames uuriti, kuivõrd Euroopa kodanikud usuvad sellesse, et suudavad ise või valitsusväliste organisatsioonide kaudu poliitiliste otsuste tegemist mõjutada ning mil viisil on nad seda ise teinud.^[20] Uuringust selgus kõigepealt, et pea iga küsimuse juures oli just Eestis enim neid, kes mingit arvamust ei omanud.

Kui Euroopas nõustus keskmiselt 41% väitega, et kodanikud ei vaja vabaühendusi, siis Eesti torkas silma viiendikuga, kes ei osanud küsimusele vastatagi. Taas kõigist enam ei osanud 26% vastata, kas nad jagavad mõne vabaühenduse väärtusi ning usaldavad neid enda huvide eest seisma. Euroopas jagas seda arvamust 59% vastanuist, sealjuures Eesti oli üks kolmest riigist, kus usk vabaühendustesse jäi alla 50%.

Madalaima tulemuse sai Eesti kokku kolmes kategoorias, millest kõik olid seotud oma arvamuse väljendamisega valitud rahvaesindajatele nii kohalikul, riigi kui ka EL-i tasandil. Üle poole polnud kasutanud mingit kanalit, kuigi 22% oli arvamust avaldanud internetis ja sotsiaalmeedias. Samuti kuulus Eesti nende kolme riigi hulka, kus üle 80% vastanutest väitis end mitte kuuluvat ühessegi vabaühendusse. Rekordiliselt madalal tasemel Euroopa riikidest olid Eestis osalused ameti- ja kutseühingutes.

Hea praktika

Suuremates linnades katsetati 2013. aastal mitme uudse algatusega. Tallinnas tegid asumiseltsid omavahel enne kohalikke valimisi tõhusat koostööd, korraldades Linnaidee nime all hulga arutelusid kodukandi tulevikust ja pannes kirja koostöö hea tava linnavalitsusega. Lahendamata jäi aasta jooksul veel küsimus, mil moel raad tavaga ühineb või selle heaks kiidab. Kohalikud seltsid ja keskkonnaühendused üle Eesti jätkasid ka vahelduva eduga avaliku huvi kaitsmist kohtus, eelkõige planeeringuasjades, mis näitab vabasektori võimekuse vaikset tõusu.

Tartu linnas eksperimenteeriti esmakordselt Eestis mujal maailmas populaarsust kogunud kaasava eelarve meetodiga, kui linlastele anti võimalus otsustada 1% investeeringuraha kasutamise üle. Tehtust oli kõigil osalejatel küll eelkõige õppida järgmisteks kordadeks, sest summa oli väike ja hääletanud elanike hulk madal, ent küllap innustab iga uus kaasamisviis kodanikke rohkem osalema ja kaasa mõtlema.^[21]

Olulisemad avalikud arutelud

Uue hingamise ühiskondlikule debatile andis hea mainega suhtekorraldaja Kristi Liiva, kelle eestvedamisel korraldati augustikuus Paides mitmest riigist laenatud formaadiga arvamusfestival. Tegu polnudki niivõrd konkreetse aruteluga mingil teemal kui laiemahaardelise katsega edendada kultuurset arvamusvahetust, tuues kokku nii erakonnad, vabaühendused, ettevõtted, õpetlased, loovisikud kui ka tavakodanikud.^[22] Paljudele ehk arusaamatu formaat – mis on ikkagi selle jahumise tulemus? – sai selgeks paarile tuhandele kohaletulnule, kes mõistsid kuulates ja rääkides, et arutelu ise saabki olla eesmärk ja selle kultuurne ehk teisi osalisi austav pidamine ei ole üldse lihtne.

Trendid aruande perioodil

2013. aastal vaibus vahepeal kasvanud suuremate meeleavalduste laine, avalikke üritusi peeti terves Eestis endiselt ja pidevalt, ent märkimisväärseid demonstratsioone ei esinenud. Mõne meelest toimus lausa pingete kanaliseerimine, aktivistide tasalülitamine või „tõelise kodanikualgatuse“ summutamine,^[23] ent hoiakud seniste suuremate demonstrantide endi seas läksid samuti lahku, kui otsustada tuli küsimus, kas protestida edasi või kolida rahulikumalt tuppa asju arutama.^[24]

Kohalike valimiste eel tavapärane uute valimisliitude moodustamine tekitas hulga arutelusid, kas mõnest sünnib ka uus partei üldvalimisteks 2015. aastal. 1. aprillist 2014 jõustuvad erakonnaseaduse^[25] muudatused langetavad nõutava liikmete arvu tuhandelt viiesajale, mis tõenäoliselt uusi parteisid toob, ent 2013. aasta jooksul sellest veel selgeid märke polnud.