Merle Albrant
Elades 21. sajandil sooviksime eeldada, et teise inimese piinamine, ebainimlik ja alandav kohtlemine ning karistamine on eelmiste sajandite teema, kuid kahjuks see nii ei ole. Isegi tänapäeva arenenud ühiskondades, sealhulgas ka Eestis võib esineda olukordi, kus inimesi piinatakse, karistatakse ning koheldakse alandavalt ning ebainimlikult. Eestis on viimastel aastatel hakatud tähelepanu pöörama perekonnas toimuvale vägivallale, kus ohvriteks on valdavalt naised, kes kogevad ka piinamist. Termin „naiste vastu suunatud vägivald” tähendab igasugust soolisel erinevusel põhinevat vägivalda, mille tulemuseks on füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise kahjustuse või kannatuse tekitamine naistele. Füüsiline vägivald tähendab tõukamist, lükkamist, juustest tirimist, löömist, peksmist, tagumist, põletamist, hammustamist, kägistamist, torkehaavade tekitamist, suguelundite vigastamist, piinamist, tapmist.
Kuigi kaasaegses ühiskonnas ei tohiks esineda naistevastast vägivalda, sealhugas piinamist, esineb seda siiski väga palju. Politsei analüüs registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumite, toimepanijate ja kannatanute kohta näitas, et 81% kannatanutest moodustavad naised.
Poliitiline ja institutsionaalne areng
Naistevastase ja perevägivalla ennetamise valdkonnas on Eestis suur roll olnud Sotsiaalministeeriumil, kelle arengukavas on ühe tegevussuunana naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamine. Sotsiaalministeerium arendab naistevastase ja perevägivalla ohvritele suunatud teenuseid, suurendab spetsialistide kompetentsi ning ennetustöös pöörab tähelepanu inimeste hoiakute muutmisele ja teadlikkuse tõstmisele.
Sotsiaalministeeriumi 2012. aasta tööplaanis olid eraldi välja toodud tegevused naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks:
- Norra programmi (“Soopõhise vägivalla ning inimkaubanduse ennetamine ja tõkestamine”) koordineerimine – tegevused on käivitatud ja koordineeritud.
- Turvalisuse uuringu perevägivalla mooduli ettevalmistus – mooduli küsimused on välja töötatud ja esitatud Statistikaametile.
- „Vägivalla vähendamise arengukava 2010-2014“ naistevastase ja perevägivalla osa rakendamine – Sotsiaalministeeriumi vastutusel olevad tegevused naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ja ohvrite abistamiseks on ellu viidud.
2012. aastal pööras justiitsminister Kristen Michal mitmeid kordi avalikkuse tähelepanu perevägivalla probleemile Eestis. 2012. aasta 2. märtsi pressiteates rõhutas justiitsminister: „Perevägivalda on palju ning politseini jõuab vaid osa juhtumitest. Kui on ilmnenud vägivallakuriteo tunnused, siis pole menetluse alustamine enam valiku koht. See on kohustus. See on see sõnum, mida ma teil palun edasi kanda ning milles järjepidev olla.“ 2012. aasta 24. aprilli pressiteates rõhutas justiitsminister veelkord, et 2012. aastal on üheks vägivalla vähendamise põhisuunaks perevägivald.
2012. aastal on hakatud ühiskonnas avalikult rohkem rääkima naiste õigustest ning naistevastasest vägivallast. Välisminister Urmas Paet on rõhutanud, et inimõiguste edendamine ja kaitse on Eesti sise- ja välispoliitika üks prioriteet ning et Eesti pöörab 12. novembril 2012 ÜRO inimõiguste nõukokku valituks osutumisel suurt tähelepanu naiste ja laste õigustele, võitlusele karistamatusega, soolisele võrdõiguslikkusele, põlisrahvaste õigustele ning väljendusvabaduse kaitsele. Eelnevalt, 2011. aastal, viidi Eesti kohta läbi ÜRO üldine korrapärane läbivaatus, kus anti Eestile soovitusi ka piinamise kohta. Nimelt oldi soovitustes mures karistusseadustiku piinamise mõiste määratluse pärast (Ungari) ning soovitati muuta karistusseadustikku, et tagada selle täielik vastavus rahvusvahelistele piinamist keelustavatele normidele (Iraan).
Samas ei ole Eesti üles näidanud huvi liituda Euroopa Nõukogu 2011. aasta 7. aprilli naistevastase- ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga. Kuigi Eesti osales selle konventsiooni väljatöötamisel, ei ole Eesti poliitilised ringkonnad ja erakonnad üles näidanud valmisolekut selle konventsiooniga liitumiseks. Konventsiooniga ühinemine aitaks oluliselt parandada naistevastase vägivalla ohvrite kaitset Eestis. Nimetatud konventsiooni eesmärkideks on: a) kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, ennetada naistevastast vägivalda, karistada naistevastase vägivalla eest, kaotada naistevastane vägivald ja perevägivald; b) aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisele ning edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust, teostada seda ka naiste jõustamise kaudu; c) töötada välja igakülgne raamistik, poliitika ning meetmed naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõigi ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks; d) edendada rahvusvahelist koostööd naistevastase ja perevägivalla kaotamiseks; e) toetada ja abistada organisatsioone ja õiguskaitseorganeid, et nad teeksid tõhusat koostööd ning võtaksid omaks integreeritud lähenemise naistevastase ja perevägivalla kaotamisele. Konventsiooniga ühinemisel näitaks Eesti riik oma hoolsuskohustust ennetada naistevastast vägivalda, uurida toimunud vägivallaakte, karistada vägivalla toimepanijaid ning abistada ohvreid. Konventsiooniga ühinemisel tuleks Eestil viia oma seaduseandlus vastavusse konventsiooniga, st muutusi tuleks teha nii tsiviil- kui ka kriminaalõiguses, menetlusõiguses, määrata kaitsemeetmed ning tõhustada uurimist ja kuriteo toimepanijate vastutuselevõtmist. Seega tähendaks konventsiooniga ühinemine kompleksset lähenemist seadusemuudatustesse, kuid see saab toimuda ainult siis, kui selleks on olemas riigipoolne valmisolek. Konventsiooniga ühinemisel annaks Eesti riik selge signaali ühiskonnale: riik hoolib oma inimestest ning täidab oma kohustust tagada inimõiguste kaitse. Põhjuseid, miks Eesti ei ole soovinud selle konventsiooniga ühineda, võib olla mitmeid. Üheks põhjuseks võib olla poliitilise huvi puudumine selle teema vastu, kuna see teema ei ole poliitiliselt aktraktiivne. Teiseks põhjuseks võib olla riigi rahaliste vahendite ning ressursside puudumine, mis on vajalikud konventsioonis ette nähtud kaitsemeetmete ellu viimiseks.
Seadusandlik areng
Seadusandlikus arengus ei toimunud 2012. aastal muutusi, mis oleksid aidanud kaasa piinamise absoluutsele keelustamisele. Karistusseadustiku § 122 kohaselt on piinamine järjepidevat või suurt valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine ning selle eest karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Eesti õiguses ei eristata eraldi asjaoluna piinamise juhtumite puhul raskusastme määramisel ohvri sugu, vanust ning tervist, seega ei ole karistusseadustiku § 12 regulatsioon vastavuses EIÕK artiklist 3 tuleneva piinamise keeluga ning selle raskusastme määramisega. EIÕK artiklist 3 tulenev piinamise keeld on absoluutne, artikliga on kaetud nii füüsilised kui ka vaimsed kannatused. Piinamine on tahtlik ebainimlik kohtlemine, mis põhjustab väga tõsiseid või julmi kannatusi, ning „alandamine“ või karistamine on selline, mille eesmärgiks on tekitada ohvris hirmu, ahastust ja alaväärsustunnet. Piinamise võimaliku raskusastme määramisel võetakse arvesse kohtlemise kestust, selle füüsilist ja vaimset mõju ja ohvri sugu, vanust ning tervist.
Kohtupraktika
2012. aastal jõustunud kohtulahendite asjaoludest nähtub, millisel viisil on toime pandud naiste piinamisi. Ühel juhtumil peksis mees elukaaslast käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse, tiris juustest, kägistas ja tõukas. See toimus kolme aasta jooksul 12-l korral, mis on kõik tõendamist leidnud. Piinamise tulemusena olid naisel kaelal kägistamise jäljed, kehal hematoomid, verevalumid, purunenud hammas,vigastused, korra kaotas ta teadvuse.(1)
Vaadates avalikke kohtulahendeid, mis on 2012. aastal lõpplahendini jõudnud ja jõustunud ning milles on isik tunnistatud süüdi piinamises karistusseadustiku §-i 122 kohaselt, selgub, et piinamise ohvriks sattunud naised on olnud nii süüdistatavate abikaasad, elukaaslased, emad, tütred ja ämmad. Mitmed ohvrid on olnud alaealised. Seega saab vaadeldes 2012. aastal jõustunud kohtulahendeid, milles üks isik on süüdi tunnistatud teise inimese piinamises, väita, et ohvrite sugu ja vanus on olnud kindlasti üheks põhjuseks, miks need isikud on langenud piinamise ohvriks. Kahjuks ei selgu Eesti kohtupraktikast, et karistuse raskusastme määramisel oleks arvesse võetud ohvri sugu, vanust või tervist. Samas võib siiski esile tuua juba välja kujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt järjepidev naise kehaline väärkohtlemine kvalifitseeritakse piinamisena. 2012. aastal jõustunud kohtuotsustest selgub, et kohtupraktika, kus isik on süüdi tunnistatud piinamises karistusseadustiku § 122 alusel, erineb piirkonniti. Näiteks on nii Harju Maakohus, Tartu Maakohus ja Viru Maakohus teinud otsuseid, kus naise järjepidev väärkohtlemine on kvalifitiseeritud piinamisena. Samas ei selgu ühtegi Pärnu Maakohtu 2012. aastal jõustunud kohtulahendit, kus isik oleks süüdi tunnistatud piinamises karistusseadustiku § 122 alusel. Selline kohtuotsuste erinevus piirkonniti võib viidata sellele, et Pärnu Maakohtu alluvuses olevate asjade menetlemisel jääb piinamine perevägivalla juhtumite puhul tähelepanuta või ei kvalifitseerita lähisuhtes järjepidevalt toime pandud kehalist väärkohtlemist piinamisena.
Statistika ja uuringud
2012. aastal ilmus Justiitsministeeriumi poolt koostatud vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010–2014: 2011. aasta täitmise aruanne, mille kohaselt 2011. aastal registreeriti 1939 vägivallakuritegu, mida võib seostada perevägivallaga. Neist suurema osa (1508) moodustasid kehalise väärkohtlemise juhtumid, mida oli enam kui 200 rohkem kui eelneval aastal.
2012. aastal ilmus ka Justiitsministeeriumi poolt koostatud „Kriminaalpoliitika uuringud. Kuritegevus Eestis 2011“, mis kajastas perevägivallaga seonduvat Eestis. Uuringust selgus, et 2011. aastal moodustas perevägivald 4,6% kõigist kuritegudest ja 26% vägivallakuritegudest ning 2011. aastal suurenes pereliikmete või elukaaslaste kehaline väärkohtlemine 17%. Perevägivallajuhtumitest jagunes 3% juhtumiteks, mida käsitleti piinamisena karistusseadustiku § 122 mõistes, kuid need juhtumid moodustasid 84% sama paragrahvi juhtumitest. Politsei analüüs (Paabo ja Aru 2012) registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumite, toimepanijate ja kannatanute kohta näitas, et 81% kannatanutest moodustavad naised ja 19% mehed.
Eesti elanike arvates ei ole kuritegevus Eestis peamine riigi ees seisev probleem. 2012. aasta kevadel pidasid Eesti inimesed kuritegevusest olulisemateks riigi ees seisvateks muredeks hinnatõusu, töötuse ja majandusega seotud probleeme. Seega saab nimetatud uuringust järeldada, et inimesed ei taju vägivalla mõju ühiskonnale ja naistevastase vägivalla, sh piinamise ohvritkes langenud naiste probleemi kui ühiskonna probleemi.
Head praktikad
Üheks heaks praktika näiteks saab tuua naiste varjupaikade tegevuse Eestis, kes abistavad perevägivalla ohvriks langenud naisi, pakkudes nii majutust kui ka nõustamist. Eestis on praegu kümme naiste varjupaika, mis pakuvad vägivalda kogenud naistele (vajadusel koos lastega) kompleksteenuseid.
Hea praktika näitena saab tuua ka Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt suurema tähelepanu pööramist vägivalla ennetamisele. 2012 aastal viis PPA läbi projekti „Kohtinguvägivald“, mille eesmärgiks oli kohtinguvägivalla kui tõsise sotsiaalse probleemi teadvustamine, positiivsete ja vägivalda taunivate hoiakute kujundamine noorte (10.-11. klasside õpilaste) seas. Lisaks alustas PPA 2012. aastal projekti „Koostöös loome turvalisust!“, mille eesmärgiks on: tõhustada lähisuhtevägivalla juhtumite esinemise korral koostööd kohalikul tasandil erinevate abipakkuvate asutuste vahel – politsei, prokuratuuri, kohaliku omavalitsuse (sh sotsiaal- ja lastekaitsetöötajate), ohvriabi, varjupaikade, tervishoiuasutuste. Selle projekti sihtgrupp on politseiametnikud, prokurörid, sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, tervishoiutöötajad, ohvriabitöötajad, naiste varjupaikade töötajad. PPA ennetustöö on hea näide just seetõttu, et ennetusprojekti sihtgrupid on väga erinevad.
Olulisemad avalikud arutelud
2012. aasta 22. novembril toimus Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik istung, kus oli kõne all naistevastase vägivalla tänane olukord, vägivalla ohvrite abistamine, õiguskaitseorganite poolne tegevus naiste- ja perevastase vägivalla juhtumite menetlemisel ja samuti riigi poolt kavandatavad meetmed, mis võimaldaksid selle probleemiga paremini tegeleda.
Trendid aruande perioodil
2012. aastal hakati naistevastase vägivalla teemale Eestis rohkem tähelepanu pöörama. 26. märtsist kuni 10. aprillini toimusid Tallinna Keskraamatukogus infotunnid koostöös Tallinna Naiste Kriisikodu ja Eesti Naiste Varjupaikade Liiduga.
1. märtsil 2012 korraldasid Naiskodukaitse, Sisekaitseakadeemia ja Eesti Politsei naisühenduse “Naistelt naistele” koguperepäeva, mille eesmärk oli tutvustada naistele võimalusi, kuidas suurendada enda ja oma lähedaste turvalisust ning pakkuda võimalust õppida konkreetseid uusi teadmisi ja oskusi. Nimetud perepäeva raames koguti toetust Eesti Naiste Varjupaikade Liidu üle-Eestilise tugitelefoni 1492 toetuseks, kuhu saavad vägivalda kogenud naised helistada.(2)
Vägivalla ennetamise osas on hakatud eraldi sihtgrupina tähelepanu pöörama noortele tüdrukutele vanuses 14-18 aastat. Ida-Virumaal (Jõhvis ja Sillamäel) toimusid koolitused vene keelt kõnelevatele noortele, milles osales kokku 50 tüdrukut, ja Lähtes eesti keelt kõnelevatele tüdrukutele, milles osales 14 tüdrukut.(3)
2012. aastal kajastati pressis mitmeid raskeid naistevastase vägivalla juhtumeid, nii intervjuusid kui ka spetsialistide kommentaare.
Kokkuvõtteks saab öelda, et 2012. aastat iseloomustas suurem tähelepanu pööramine naistevastase vägivalla vastu võitlemisele, vägivalla ennetamisele ning ohvrite abistamisele.
Soovitused
- Vaja on uurida põhjuseid, miks piinamisjuhtumeid puudutav kohtupraktika on regiooniti erinev ning töötada selle nimel, et see ühtlustada.
- Jätkama peaks teadlikkust tõstvate tegevustega, eelkõige prokuröride ja uurijate seas, kes on vastutavad piinamisjuhtumite kohtu ette toomise eest.
- Samuti peaks jätkama teadlikkust tõstvat tegevust ohvri õigustest. Senised sellealased tegevused on näidanud positiivseid tulemusi, kuid arenguks on veel ruumi.
Allikad:
1 Kriminaalasi 1-12-7872.
2 Eesti Naiste Varjupaikade Liit. Naiskodukaitse, Sisekaitseakadeemia ja Eesti Politsei Naisühenduse korraldatava “Naistelt naistele”.
3 Eha Reitelmann. Eesti Naisteühenduste Ümarlaud.