Helika Saar

Rahvaloenduse andmetel elas 2012. aasta alguses Eestis 246 346 last, kelle osakaal rahvastikus oli veidi üle 18%. Kümne aasta taguse ajaga võrreldes on lapsi ligikaudu 17% vähem, samas kui tervikuna on jäänud Eesti elanikke vähemaks 2% võrra. Paraku tuleb tõdeda, et Eestis elab iga neljas laps vaesuses või vaesusriskis; 1520 alla 15-aastase lapse kodakondsus on määratlemata; umbes 40 000 noort ei õpi ega tööta; saatjata laste (kelle õigused ei ole tagatud puuduliku eestkostesüsteemi tõttu) arv on tõusutrendis ja ohvriabisse pöörduti lastevastase vägivalla tõttu 243 korral. Ennetustöö vajalikkusest on räägitud aastaid. Nobeli preemia laureaadi J.Heckmani arvutuste kohaselt on inimkapitali tugevdamiseks varases lapsepõlves kulutatud summad tootlikkuselt kaks korda tõhusamad kui hilisemad investeeringud. Samas, laste käsitlemisel „investeeringuna tulevikku” tuleb arvesse võtta õnneliku lapsepõlve käsitlust, kuna nii laste kui ka ühiskonna jaoks on olevik sama oluline kui tulevik, ning seda eriti lapse õigusi silmas pidades.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

Laste vajadusi ja õigusi ei saa teineteisest eraldada. Laste õigustest kinni pidamine ja nende edendamine peab olema seotud meetmetega, mis on suunatud laste põhivajaduste rahuldamisele. Riigikontrolli 2012. aastal teostatud auditite kohaselt vajavad riigi osavõtul lahendamist järgmised olulisemad kitsaskohad: lastekaitsetöötajate väike arv, ennetustöö korraldus ja sotsiaalteenuste kvaliteedinõuded. Lapse õiguste kaitse seisukohalt teeb ärevaks asjaolu, et ligikaudu 60% Eesti lastest elab omavalitsustes, kus lastekaitsetöötajat ei ole või ei ole neid piisavalt. ÜRO lapse õiguste konventsioon (edaspidi LÕK) rõhutab vanemate kõrval riigi rolli lapse õiguste kaitsmisel ja arenguks vajalike tingimuste loomisel. Lisaks valdkondlikule koostööle on vajalik ka riigi ja kohaliku omavalitsuse nn ühine hingamine, eriti arvestades asjaolu, et hetkel sõltub teenuste sisu, kvaliteet ja teenuse jõudmine abivajajani mh sellest, millised on omavalitsuse majanduslikud võimalused.

Lastele ja peredele suunatud tegevused sisalduvad valitsuse poolt kinnitatud „Laste ja perede arengukavas 2012-2020“, mille üheks strateegiliseks eesmärgiks on lapse õiguste tagamine ja tõhusa lastekaitsesüsteemi arendamine. Aastal 2012 alustati peretoetuste ja teenuste tervikliku kontseptsiooni ehk rohelise raamatu väljatöötamist. Väljatöötamisel on lapse õigusi ja lastekaitse korraldust käsitlev lastekaitse seadus, mis loodetavasti esitatakse valitsusele 2013. aasta lõpuks. Arengukava rakendamises ja tegevuste korraldamises on vaja süsteemsust ja süsteemi tagamiseks stabiilsust, milles saavad riiklikule ja omavalitsustasandile abiks olla aktiivsed kodanikuühendused.

Positiivsena saab välja tuua 2011. aastal tegevust alustanud lasteombudsmani institutsiooni aktiivsuse LÕK-is sätestatud õiguste tagamise analüüsimisel ja jälgimisel. Lasteombudsmani institutsiooni sõltumatust näitab asjaolu, et õiguskantsler lasteombudsmanina võeti 14. septembril 2012 vastu Euroopa lasteombudsmanide võrgustiku (European Network of Ombudspersons for Children, ENOC) täieõiguslikuks liikmeks. Samas on vaja rohkem tähelepanu pöörata lasteombudsmani kui lapse õiguste järelevalve institutsiooni tutvustamisele ühiskonnas tervikuna, eriti võttes arvesse asjaolu, et lapsed teostavad isiklikku kaebeõigust endiselt väga harva.

Seadusandlik areng

Lapse õiguste sisu on tänapäeva õigusruumis omandanud teistsuguse tähenduse kui veel kakskümmend aastat tagasi. Kuigi argielus on lapsed sotsiaalselt sõltuvad, on tarvis tunnustada laste enesemääramisõigust.[1] Aastal 1992 vastu võetud lastekaitse seadus on iganenud redaktsiooniga, liigselt deklaratiivne ja abstraktne. Uuest ajakohasest ja rakendatavast seadusest on räägitud juba aastaid. Lastesse puutuv regulatsioon ei peaks ju olema õigusloome teisejärguline ning unustatud valdkond.

Laste ja perede arengukava koostamise käigus tõdeti, et lisaks uuele lastekaitse seadusele on vaja kaasajastada lastehoolekannet tervikuna. Aastal 2012 jätkati tööd kogutud materjali täiendamise ja süstematiseerimisega, toonitades tõenduspõhisuse tähtsust. Uue seaduse eesmärgiks on lapse õiguste tagamine ja järelevalve tulemuslikkuse parandamine erinevatel haldustasanditel (riiklikul ja kohaliku omavalitsuse tasemel) ning koostöö edendamine lastega tegelevate valdkondade (hoolekande, hariduse, tervishoiu, õiguskaitse) vahel.

Eesti Vabariik on LÕK-i osalisriigina tunnustanud, et vaimse või füüsilise puudega laps peab elama täisväärtuslikku ja rahuldavat elu tingimustes, mis tagavad eneseväärikuse, soodustavad enesekindluse kujunemist ja võimaldavad lapsel ühiskonnas aktiivselt osaleda. Puudega lapse käekäik sõltub sellest, mida me väärtustame. Riigikogu ratifitseeris 21. märtsil 2012 ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, millele Eesti Vabariigi president oli alla kirjutanud juba 2007. aastal. Paraku on olukorras, kus erivajadustega laste arv koolis ja lasteaias kasvab, mitmeid probleeme, mis kaasava hariduse teostumiseks vajavad kiiret lahendamist – nt haridusliku erivajaduse varajane märkamine, õigeaegne eripedagoogiline sekkumine, õpetajakoolitus, hariduslikud tugiteenused erivajadustega lastele, ning füüsiline ligipääs. Eestit on kiidetud kuluefektiivse haridussüsteemi eest, kuid on aeg tõsta keskmesse laps ja tema vajadused.

Seksuaalse väärkohtlemise probleem, täpsemalt võitlus alaealiste suhtes toime pandud kuritegevusega, esmajärjekorras lapsohvritega vägivalla- ja seksuaalkuritegudega, on 2005. aastal allkirjastatud  Laulasmaa deklaratsioonis justiits- ja siseministri ühine prioriteet. Seda toetab ka „Vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010 – 2014“.Paraku on lapsohvritega vägivalla- ja seksuaalkuritegude arv Eestis endiselt suur (KarS-i § 145 suguühendus lapseealisega 2010 – 11 juhtumit, 2012 20 juhtumit; KarS-i §146 sugulise kire rahuldamine lapseealisega 2010 – 28 juhtumit, 2012 38 juhtumit), ning mõtlemapanev on viimasel ajal levinud trend mõista lapse suhtes seksuaalkuriteo toimepannud isikutele karistusi kokkuleppemenetluses.

Oluline edasiminek antud valdkonnas oli 2012. aasta aprillis kehtima hakanud inimkaubanduse vastased sätted karistusseadustikus (§ 175 inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil; § 178 lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine;  §178´ seksuaalse eesmärgiga kokkulepe lapseealisega kohtumiseks), mis on suur samm võitluses organiseeritud kuritegevusega, ning parema õigusliku kaitse tagamises kannatanutele (vt rohkem peatükis orjuse ja sunniviisilise töötamise keelust).

Eesti on ainus Euroopa Liidu liikmesriik, mis ei ole ratifitseerinud laste kaasamist relvakonfliktidesse käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli. Võttes arvesse Eesti vastavat lubadust ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251 alusel, on antud dokumendi ratifitseerimine enam kui vajalik, kuna fakultatiivprotokolli ratifitseerides näitab Eesti üles head tahet edendada laste õiguste kaitset, rahvusvahelist humanitaarõigust ning olla solidaarne teiste riikide jõupingutustega piirata lapssõdurite värbamist ning nende kasutamist sõjategevuses.

Kohtupraktika

Tänapäeval räägitakse üha enam lapsesõbraliku õigusemõistmise kontseptsioonist (child-friendly justice), mis tagab laste õiguste kaitse kokkupuutel õigusruumiga. Lapsesõbraliku õigusruumi tagamine eeldab õigussüsteemi moderniseerimist, lapse huvidega arvestamist ning neilt arvamuse küsimist ennekõike nende kokkupuutel kohtusüsteemiga. Eelnevat rõhutab ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 24 punkt 2, mille kohaselt kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalikõiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid. Lapse parimate huvidega arvestamisele viitab ka Euroopa Kohus, muuhulgas 26. aprilli 2012 aasta otsuses kohtuasjas C-92/12 PPU-C, 22. mai 2012 aasta otsuses kohtuasjas  C-348/09 I ja 6. detsembri 2012 aasta otsuses kohtuasjas C-356/11 O ja S.

Rahvusvahelise õiguse normide asendi Eesti õigussüsteemis määrab Eesti Vabariigi põhiseadus, mille §-de 3 ja 123 kohaselt on LÕK Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ning kohtus otsekohaldatav. Hoolimata LÕK-ile viitamise sagenemisest, saab tõdeda, et LÕK-i põhimõtteid ja artikleid rakendavad enamasti vaid teatud kohtunikud. Eelnev viitab vajadusele koolitada kohtunikke lapse õiguste rahvusvahelise kaitse põhimõtete ning LÕK-i osas. Kohtunike koolitamise ja lapse parima huvi väljaselgitamise metoodika väljatöötamise vajalikkusele viitavad nii Kati Valma Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudis kaitstud magistritöö “Lapse parima huvi väljaselgitamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes”[2] kui ka Kiira Nautsi Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas kaitstud bakalaureusetöö „Lapse ärakuulamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes“, mis leidis ühtlasi äramärkimist Justiitsministeeriumi era-, haldus- ja riigiõiguse ning õigusloomealaste teadustööde 2011/2012. aasta konkursil.

Sarnaselt raportis „Inimõigused Eestis 2011“ nenditule, tunnistab Riigikohus last õigussubjektina üha sagedamini. Näiteks on Riigikohus rõhutanud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 lg-st 1 ja lastekaitseseaduse §-st 29 tulenevat lapse õigust teada oma päritolu, ning viidanud, et üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides (avaldaks lapsele kahjulikku mõju), võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Riigikohus on toonitanud elatist saama õigustatud lapse õigusi, mis ei jää kohustatud isiku pankroti tõttu kaitseta; vanema kohustust oma vajadusi piirates last ülal pidada ka juhul, kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata; ning lapse õigust esitada hagi elatise saamiseks vanema vastu, kellega ta koos elab, kui viimane ülalpidamiskohustust ei täida.

Statistika ja uuringud

Lapse õigusi käsitleva EL-i tegevuskava kohaselt on liikmesriikides puudus usaldusväärsetest, võrreldavatest ning ametlikest andmetest, mis takistab tõenditel põhineva poliitika välja töötamist ja rakendamist. LÕK-i ratifitseerimisega tekkis riigil 1991. aastal kohustus esitada iga viie aasta järel Lapse Õiguste Komiteele (Committee on the rights of the Child) ettekanded riigi poolt rakendatud abinõudest konventsioonis tunnustatud õiguste realiseerimiseks, ning edusammudest õiguste kasutamisel. Hoolimata komitee soovitustest ja Välisministeeriumi väidetest, et Eesti esitab regulaarselt ratifitseeritud konventsioonide rakendamise aruandeid, on Eesti esitanud LÕK-i rakendamise aruande ainult ühel korral. Konventsiooni aruande koostamisega on alustatud, kuid paraku ei suudetud aruannet esitada ka 2012. aastal, mistõttu ametlik ülevaade riigipoolsete kohustuste täitmisest hetkel puudub.

Inimõiguste Instituudi 2012. aastal läbi viidud „Avaliku arvamuse uuring inimõigustest Eestis“ paigutas lapsed kõige haavatavamasse gruppi ning tõi välja rea lapse õigustega seotud probleeme (laste füüsiline karistamine; pikad menetlustähtajad lapsi puudutavates kohtuasjades; ebapiisav teadlikkus lapse õigustest; lastekaitsetöötajate puudumine või ülekoormatus).

Demokraatlike väärtuste (eriti lapse õiguste) edendamise vajadust Eestis kinnitab 1. juunil 2012. aastal avaldatud Praxise ja lasteombudsmani „Lapse õiguste ja vanemluse monitooring (2012)“, mille kohaselt 23% täiskasvanutest ja 16% lastest ei ole lapse õigustest kuulnud. Monitooringust ilmnevad taas „Eesti Inimvara Raportis 2010“ ja „Eesti Inimarengu Aruandes 2010“ esilekerkinud tendentsid, nagu kasvav ääremaastumine ja süsteemse info kättesaadamatus. Eristusid Kirde-Eesti, kus 67% lastest ei nõustunud väitega, et kõigil lastel on ühesugused õigused, ning Lääne-Eesti, kus lapsed olid võrreldes teiste regioonide lastega mõnevõrra vähem kuulnud lapse õigustest.

Laste vaesus, diskrimineerimine ja tõrjutus on mõned kõige tõsisemad takistused lapse õiguste jõustamisel. Õiguskantsler lasteombudsmanina koostas statistika ja lastekaitsetöötajatega tehtud süvaintervjuude põhjal ülevaate laste vaesusest Eestis, millest ilmnes, et absoluutses vaesuses elas 18,6 % alla 18-aastastest lastest – üle 45 000 lapse. Kui absoluutses vaesuses elavatele lastele lisada veel vaesusriskis elavad lapsed (7,4 %), võib öelda, et iga neljas Eesti laps elab vaesuses või vaesusriskis. Ülevaade rõhutab, et rohkem abi ja teenuseid on vaja viia otse lapseni. Eestil on kohustus tegeleda laste vaesuse vähendamisega, kuna see tuleneb riigi kohustusest tagada LÕK-ist tulenevate õiguste realiseerimine.

Aprillis valmis Sotsiaalministeeriumi tellimusel „Rahvusvahelise lapse õiguste alase regulatsiooni ja lapse õiguste alaste rahvusvaheliste kohtulahendite analüüs“, mis muuhulgas rõhutab Eesti vajadust liituda Euroopa Nõukogu suhtlusõiguse konventsiooniga (2003), mis käsitleb lapse ja vanemate suhtlemisõigust.

Ülikoolides kaitstavad teadustööd keskenduvad senisest enam lapse parimale huvile ja heaolule, ning toovad esile asjaomaste spetsialistide täiendkoolituse vajaduse. Lisaks eelmainitud K. Nautsi ja K. Valma uuringutele rõhutab spetsialistide täiendkoolituse vajadust ka Karmen Toros, kes kaitses Tallinna Ülikoolis doktoritöö  „Lapse heaolu hindamisest Eesti lastekaitsetöö praktikas”, milles selgub, et abivajava lapse toetamine ja aitamine, tema olukorra hindamine ja sekkumisotsused, sõltuvad spetsialisti heaolust.[3]

Head praktikad

Hea praktikana saab välja tuua lasteombudsmani, Andmekaitse Inspektsiooni ja erialaasjatundjate koostööna valminud juhendit „Abivajavast lapsest teatamine ja andmekaitse”. Samuti võib välja tuua lapse õiguste eriprogrammi, mis toimus Tallinnas Pimedate Ööde Filmifestivali raames toimunud 12. laste- ja noortefilmide alafestivalil Just Film (15.-25. november 2012). Selle kokkupanemisel osalesid MTÜ Lastekaitse Liit ja lasteombudsman koostöös Justiitsministeeriumiga.

Koostöö osas saab esile tõsta 2012. aastal Haridus-ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ühiselt ette valmistanud riskilaste ja –noorte ühisprogrammi. Järgnevatel aastatel rahastatakse seda Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna toetusfondist. Programmi raames kavandavad ministeeriumid mitmeid projekte ja horisontaalseid tegevusi laste ja noorte riskide vähendamiseks läbi hariduse, noorsootöö, laste hoolekande ja õigussüsteemi.

Olulisemad avalikud arutelud

Märtsis toimunud ümarlaual tutvustas lasteombudsman ülevaadet laste vaesusest Eestis, juhtis otsustajate ja ühiskonna tähelepanu laste vaesusega kaasnevatele probleemidele ning pakkus võimalust ühiselt neile probleemidele lahendusi otsida.

Teine avalik arutelu puudutas laste kehalise karistamise keelustamist. Hoolimata asjaolust, et laste kehaline karistamine rikub inimõiguste aluspõhimõtteid – õigust füüsilisele puutumatusele ja inimväärikusele, näitavad lapse õiguste ja vanemluse monitooringu andmed, et kolmandik vanematest pidas kehalist karistamist siiski teatud olukordades mõistetavaks. Seega on senisest enam vaja pöörata tähelepanu inimõigustealase teadlikkuse suurendamisele ning vanemlike oskuste toetamisele, sest vägivallavaba ühiskond on võimalik üksnes siis, kui tänased lapsed ja homsed lapsevanemad kasvavad üles vägivallata.

Trendid

Eesti on eesrindlik e-riik interneti kasutamise intensiivsuselt, kuid rohkem tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et interneti kasutamine toimuks targalt ja turvaliselt. Lapsed liiguvad digitaalses keskkonnas üha enam ja see keskkond areneb pidevalt, mistõttu on sagenenud andmekaitse ja eraelu puutumatusega seoses ette tulevad ohud (sh isikuandmete väärkasutus, suhtlusportaalis isiku profiilil oleva info soovimatu levitamine, küberkiusamine). Lapsed on üha enam otsene sihtmärk reklaamikampaaniatele ja rasketele kuritegudele.

Laste väärkohtlemise vähendamisel internetis on peamisteks võtmesõnadeks laste ja lapsevanemate teadlikkuse tõstmine ning ametkondade rahvusvaheline koostöö. Positiivse ilminguna saab aastal 2012 välja tuua projekti „Targalt internetis“[4] aktiivse tegevuse – 150 koolituspäeva, 10 uut õppe- ja teavitusmaterjali (tunnikavad, õppemängud, teavitusvoldikud, veebipõhine mäng) lastele, noortele, õpetajatele ja lapsevanematele, ning Turvalise interneti päeva tähistamise üritused (ja muud ettevõtmised). Samuti on positiivne alaealiste seas populaarsetes veebiportaalides töötavate veebipolitseinike arvu suurenemine, Eesti liitumine Euroopa Komisjoni initsiatiivil loodud Global Alliance against Child Abuse Online’iga[5] ja Eesti vihjeliini[6] vastuvõtmine rahvusvahelise võrgustiku INHOPE täisliikmeks.

Euroopa Komisjon rõhutab 2012. aastal välja antud teatises „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” laste meediapädevuse, eelkõige digitaalpädevuse arendamise ja eakohase kvaliteetse infosisu tootmise vajalikkust. Hea meel on tõdeda, et antud vajaduste lahendamisele aitab kaasa projekt „Targalt internetis“, mille tegevused on aastani 2014 suunatud lastele asjakohaste teadmiste, oskuste ja pädevuse andmisele ja ka eakohase kvaliteetse infosisu tootmisele.

Soovitused

  • Tagada senisest efektiivsem ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamine (sh regulaarsete raportite esitamine), ning statistilise teabe kogumine, mille analüüsile tuginevalt lapse õigusi tagavaid poliitikaid kujundada.
  • Keelata seaduses selgesõnalisemalt laste füüsiline karistamine.
  • Tõhustada valdkondade ülest ja –vahelist koostööd (haridusasutused, tervis-hoiusüsteem, lastekaitse) lapse parima huvide kaitseks.
  • Üle vaadata lastekaitsetöötajate ja sotsiaaltöötajate õppekavad ülikoolides ja rakendus-kõrgkoolides, pöörates õppekavades enam tähelepanu lapse arengule ja õigusalasele õppele. Samuti on vaja õpetajakoolitusse (sh lasteaiaõpetajate koolitusse) lisada lapse õiguste ja osalemise toetamise temaatika.
  • Kaasata lapsi enam otsustusprotsessidesse, suurendades laste võimalusi kaasa rääkida ühiskonda, kogukonda ja koolielu puudutavates küsimustes.
  • Tegeleda veelgi enam lapse õiguste ning vastavate institutsioonide teemalise teavitustööga (sh suunatuna venekeelsele elanikkonnale).

[1] Verhellen, E. (2000). Lapse õiguste konventsioon. Tallinn: 2000. Lk 26-29.

[2] Valma, K. (2012).  Lapse parima huvi väljaselgitamine tsiviilkohtumenetluses vanematevahelistes hooldusõiguse vaidlustes. Sotsiaaltöö, nr. 3.

[3] Toros, K. (2012). Lapse heaolu hindamisest Eesti lastekaitsetöö praktikas. Sotsiaaltöö nr 3.

[4] Projekti „Targalt internetis“ (www.targaltinternetis.ee), mida viivad ellu MTÜ Lastekaitse Liit, Tiigrihüppe Sihtasutus, Lasteabitelefon 116 111 ning Politsei- ja Piirivalveamet. Projekti finantseerib 75% ulatuses Euroopa Komisjoni programm Safer Internet.

[5] Global Alliance against Child Abuse Online loomise ajendiks oli üha kasvav laste seksuaalne kuritarvitamine internetis ning vajadus pöörata suuremat tähelepanu laste kaitsele. Lisaks Euroopa Liidu riikidele on liiduga ühinenud veel 16 maad, sh USA, Austraalia, Türgi ja Ukraina.

[6] Eesti vihjeliin www.vihjeliin.ee (Vihjeliin on MTÜ Lastekaitse Liit poolt pakutav veebipõhine tasuta teenus www.vihjeliin.ee, mis võimaldab interneti kasutajal edastada teavet internetis levivast ebaseadusliku sisuga materjalist – laste seksuaalne ärakasutamine, laste kaubitsemine (inimkaubandus). Aastal 2012 laekus vihjeliini veebilehe kaudu 978 teadet).

Ostukorv