Diskrimineerimise keeld

Kadi Viik

Möödunud aastal on diskrimineerimise keelu valdkonnas toimunud nii positiivseid muudatusi kui ka paigalseise. Edasiminekuteks võib lugeda palgalõhe tegevuskava ja Norra soolise võrdõiguslikkuse ja naistevastase vägivalla programmide heakskiitu, puuetega inimeste konventsiooni ratifitseerimist ja Eesti rahvusvahelist aktiivsust inimõiguste valdkonnas. Jätkuvalt on aga lahendamata ühe siseriikliku institutsiooni – voliniku kantselei – ressursside küsimus ja loomata on seaduses ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu.

Poliitiline ja institutsionaalne areng

2012. aasta lõpus kiitis valitsus heaks Riigikantselei ja Justiitsministeeriumi koostöös valminud õigusaktide mõjude hindamise metoodika, kus sotsiaalsete mõjude all hinnatakse ka soolisi mõjusid ning riskirühma kuuluvate inimeste õiguste[1] mõjusid, koos kontrollküsimustikega. Metoodika rakendamist toetab 2012. aasta sügisest käivitunud koolitusprogramm. Metoodika täieulatuslik kasutuselevõtt peaks tõstma õigusloome kvaliteeti läbi huvirühmade ja ekspertide suurema kaasamise ning pädevama mõjude analüüsi. Eestis on siiamaani põhjalik mõjude hindamine erinevatele sihtgruppidele olnud pigem erandlik. Eestis on siiamaani põhjalik mõjude hindamine erinevatele sihtgruppidele olnud pigem erandlik. Näiteks ei hinnatud soolisi mõjusid järgmiste eelnõude puhul: perekonnaseadus,[2] nn vanemapensioni seadus, töölepingu seadus või avaliku teenistuse seadus, kuigi need mõjutavad otseselt meeste ja naiste positsiooni ühiskonnas, ning sooliste mõjude hindamine on soolise võrdõiguslikkuse seadusest tulenevalt kohustuslik.

2012. aastal valmistati Rahandusministeeriumi ja Riigikantselei poolt ette ka juhend läbivate teemade arvestamiseks valdkondlikes arengukavades, kus üheks läbivaks teemaks on võrdsed võimalused. Võrdsete võimaluste osas on neljaks alateemaks sooline võrdõiguslikkus, võrdsed õigused ja võimalused puudega inimestele, eakatele ja rahvusvähemustele. Juhend ei ole kirjutamise hetkel veel valitsuse poolt kinnitatud.

2012. aasta juulis kiideti valitsuskabineti nõupidamisel heaks Sotsiaalministeeriumi esitatud tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. Tegevuskavas on viis tegevuste blokki: soolise võrdõiguslikkuse seaduse parem rakendamine; pere-, töö- ja eraelu ühitamise võimaluste parandamine; soo aspektiga läbivalt arvestamine haridus- ja tööpoliitikas; haridus- ja tööalase segregatsiooni vähendamine ja kaotamine; ning organisatsioonipraktikate ja palgasüsteemide analüüsimine ning vajaduse korral ettepanekute tegemine muutuste tegemiseks ja muutuste tegemise toetamine. Tegevuskava näeb ette ainult pehmeid meetmeid (analüüse, teavitust jmt.) ning seal puuduvad igasugused tugevamad hoovad. 2012. aastal rakendus olulise valdkondliku arengukavana „Laste ja perede arengukava 2012-2020“. Arengukava tekstis on palju tähelepanu pööratud soolisele võrdõiguslikkusele, kaardistatud on olulised probleemid selles vallas ning rakenduskava näeb ette meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks.

Aastatel 2013-2015 saab soolise võrdõiguslikkuse valdkond välisvahendeid juurde, mis tähendab et valdkonnaga saab nüüd aktiivsemalt tegeleda. 2012. aasta lõpus kiitis doonorriik Norra heaks kaks programmi: soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu tasakaalu toetamise programmi ning soolise vägivalla ennetamise ja vältimise programmi. Kummagi programmi toetussumma on 2 000 000 eurot, millele lisandub Eesti-poolne kaasfinantseering – 352 941 eurot. Esimesest programmist on 700 000 eurot eeldefineeritud projektiga ette nähtud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule.

Eesti on 2012. aastal aktiivne olnud inimõiguste edendamisel rahvusvahelisel tasandil. Novembris valiti Eesti ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks aastateks 2013-2015. ÜRO inimõiguste nõukogu liikmena on Eestile prioriteetseteks teemadeks: demokraatia, põhiõiguste ning õigusriigi põhimõtete toetamine; väljendusvabadus ning internetivabaduse kaitse ja edendamine; naiste ja laste õigused, põlisrahvaste õigustega seotud küsimused ja muud teemad. Eesti on ka aastatel 2011-2015 ÜRO naiste staatuse komisjoni (Commission on the Status of Women – CSW)[3] ja aastatel 2011-2012 ÜRO naiste õigusi edendava agentuuri (United Nations Women – UNW)[4] nõukogu liige.

Eesti ratifitseeris 30. mail 2012. aastal ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning ühines selle fakultatiivprotokolliga. Sama aasta märtsis sõlmiti Vabariigi Valitsuse ja puudega inimeste esindusorganisatsioonide koostööpõhimõtete memorandum, mis aitab puudega inimeste esindusorganisatsioone riigi otsustusprotsessidesse rohkem kaasata. Memorandumiga võeti kohustus töötada välja puudega inimeste õiguste kaitse strateegia aastal 2013, lähtudes puuetega inimeste õiguste konventsioonis kirjapandust, et tugevdada puudega inimeste õiguste kaitset ja parandada nende iseseisvat toimetulekut.

On ka teemasid, kus arengut ei toimunud, kuigi sellekohaseid soovitusi on teinud Eesti kodanikeühendused, rahvusvahelised organisatsioonid ja teised riigid. Soolise võrdõiguslikkuse seadus näeb ette soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomise, kuid vaatamata sellele, et seaduse jõustumisest möödub varsti üheksa aastat, ei ole nõukogu endiselt veel moodustatud. Samuti ei ole põhimõttelisi muudatusi toimunud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku tegevuse riigipoolses rahastamises. Volinik saab lisaressursse Norra soolise võrdõiguslikkuse programmi ja selle Eestipoolse kaasfinantseerimise kaudu, kuid esiteks on tegemist programmipõhise välisrahastusega, mis märkimisväärselt piirab selle kasutuse võimalusi, ning teiseks on vahendid ette nähtud ainult ühe voliniku tegevusvaldkonna (soolise võrdõiguslikkuse) edendamiseks ja muud valdkonnad ressursse juurde ei saa.

Seadusandlik areng

Juunis võttis Riigikogu vastu vanemapensioni süsteemi kehtestava seaduse ehk kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse, mis jõustub 2013. aastal. Süsteem ei anna automaatset pensionilisa väikelapsega kodusolijale (kes Eestis on enamasti naised), vaid vanemad peavad omavahel kokku leppima, kes neist seda saama hakkab. Arvestades Eesti märkimisväärselt suurt soolist palgalõhet, mis kandub üle pensionisse, ning palgalõhe seotust laste eest hoolitsemisega, jättis seaduselooja uue süsteemi kujundamisel kasutamata võimaluse ebavõrdsust tasandada.

Samuti võttis Riigikogu juunis vastu avaliku teenistuse seaduse, mis jõustub 2013. aasta 1. aprillil. Uuest seadusest on kadunud viited võrdse kohtlemise seadusele ja soolise võrdõiguslikkuse seadusele, samuti puudub konkreetne aluste loetelu (kehtiva seaduse § 361). Asemele on tulnud üldine ning ebamäärane nõue tagada teenistusse soovijate ja teenistuses olevate isikute kaitse diskrimineerimise eest, järgida võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendada võrdõiguslikkust (§ 13). Avaliku teenistuse reform on oluline ka sellest aspektist, et Eesti avalikus sektoris töötab kaks korda rohkem naisi kui mehi ning naistel on tööelus probleemid palgalõhe ja nn klaaslae näol. Kuid nagu juba mainitud, ei viidud enne reformi läbi sooliste mõjude analüüsi.

1. augustil 2012. aastal võeti Eesti õigusesse üle nõuded, mille seadis Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2010/41/EL – füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta. Võrdse kohtlemise tagamiseks ja ettevõtluspiirangute kõrvaldamiseks näeb direktiiv ette, et inimesel peab sõltumata soost ning tulu teenimise vormist olema õigus samalaadsetele sotsiaalsetele hüvedele. Selleks muudeti sotsiaalmaksuseadust, maksukorralduse seadust, ravikindlustuse seadust, riikliku pensionikindlustuse seadust, tööturuteenuste ja -toetuse seadust, soolise võrdõiguslikkuse seadust ja võrdse kohtlemise seadust.

Kaks olulist seadusloomeprotsessi on veel pooleli. Eestil on Euroopa Liidu liikmena 2008. aasta raamotsusest tulenevalt kohustus muuta vaenule kihutamine karistatavaks. Selleks koostas Justiitsministeerium eelnõu, mille esimene versioon valmis 30. juulil 2012 ning läbis kaks kooskõlastusringi – esimese ministeeriumide ja teise huvirühmade tasandil. Kuna eelnõu kohtas vastuseisu – eelkõige nähti ohtu, et Eestis hakatakse sõnavabadust piirama – on toimunud mitu ümarlauda huvigruppide esindajatega. Justiitsministeeriumi sõnul jätkatakse aruteludega seni, kuni on saavutatud osalisi rahuldav sõnastus. Kehtiva õiguse kohaselt saab vaenu õhutaja vastutusele võtta alles siis, kui esineb reaalne oht inimese elule, tervisele või varale. Eelnõu kohaselt saab tulevikus isikut karistada juba siis, kui ta sihikindlalt vihkamisele või vägivallale kihutab. Samuti muudetakse eelnõuga KaRS-i §-i 152 (võrdõiguslikkuse rikkumine) nii, et sõnastatakse ümber kvalifitseeritud koosseisude tunnused ja karmistatakse sanktsioone. Lisatakse raskendava asjaoluna diskrimineerimisakti toimepanemine ametiseisundit kasutades, korduvusnõue asendatakse kannatanute paljususe tunnusega ning vangistuse ülemmäära tõstetakse kolmele aastale. Eelnõu lõplik versioon on siiski veel selgumisel.

Aasta lõpus kiitis Vabariigi Valitsus heaks kindlustustegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise. Eelnõu üheks eesmärgiks on võtta arvesse Euroopa Kohtu otsust, mille järgi ei või samadel tingimustel sõlmitud mehe ja naise elukindlustuse, haiguskindlustuse ja õnnetusjuhtumite kindlustuse lepingute kindlustusmaksed ja -hüvitised enam erineda ning sellega seoses muudetakse direktiivi 2004/113 ülevõtvaid sätteid. Eelnõu jõudis 2013. aasta alguses Riigikokku.

Kohtupraktika

Möödunud aastal jõustus üks Riigikohtu otsus, mis puudutas soolist diskrimineerimist distsiplinaarkaristuse määramisel. Otsus on huvipakkuv, kuna tühistas osaliselt varasemad otsused Tallinna Ringkonnakohtus ja Harju Maakohtus ning läks vastu soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku arvamusega, et distsiplinaarkaristuse määramisel rikuti naiste ja meeste võrdse kohtlemise põhimõtet (vt järgnev näide).

Tööinspektsiooni (TI) andmetel menetleti töövaidluskomisjonis (TVK) 2012. aastal kokku 23 diskrimineerimise juhtumit.[5] Trende TI otseselt ei ole analüüsinud, kuid tunnused, mille alusel töötajad kaebavad diskrimineerimist, on keel, vanus, tervis, veendumused, rahvus jm. Mainiti ka sugu ja parteilist kuuluvust. Oli kaks huvitavamat juhtumit, kus avaldaja pöördus esmalt voliniku ja hiljem TVK poole.

• Voliniku poole pöördus mees, kes töötas osalise töökoormusega massaažiteenuseid pakkuvas ettevõttes. Ühel hetkel tegi ettevõte töötajale ettepaneku avaldaja töökoormust vähendada ning sõlmida käsundusleping. Otsust põhjendati sellega, et kliendid soovivad rohkem kasutada naismassööri teenuseid. Kuivõrd avaldaja ei nõustunud tööandja poolt pakutud ettepanekuga, siis otsustas tööandja ta töö ümberkorraldamisele viidates koondada. Volinik koostas kannatanule töövaidluskomisjoni avalduse. Kannatanu võitis töövaidluskomisjonis.
• Töötaja vaidlustas 31. detsembril 2011. aastal tööandjalt saadud töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Avaldaja väitis seejuures, et hakkas tajuma tema ebavõrdset kohtlemist rahvuse tõttu tööandja poolt juba alates 2010. aasta lõpust, mil ta esitas korduvalt soovi asuda tööle soodsamate töötasustamise tingimustega eriliinil. Ta tegi tööandjale mitu vastavat taotlust, millele vastati põiklevalt. Väideti, et avaldajal puuduvat eriliinil töötamiseks vajalik väljaõpe ja oskused, samas võeti aga 2010. aasta märtsis sellele tööle väheste tööoskustega eesti rahvusest töötaja. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik leidis, et tööandja ei tõendanud, et järgis värbamisel võrdse kohtlemise põhimõtet ning ümberlükkamist ei leidnud avaldaja kahtlus, et teda diskrimineeriti töö saamisel rahvuse tõttu. Töövaidluskomisjon otsustas tähtaegade aegumise tõttu avaldaja nõuded mitte rahuldada, asja sisuliselt arutamata.

Statistika ja uuringud

2012. aasta jooksul pöörduti soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole 392 korral. 392-st pöördumisest oli kaebusi ja selgitustaotlusi kokku 95, neist 69 puhul oli tegemist kaebusega, milles avaldaja väljendas kahtlust võimaliku diskrimineerimise osas, neist üle pooled puudutasid võimalikku soolist diskrimineerimist. Nimetatud diskrimineerimiskaebustest (69) 9 korral leidis volinik, et tegemist võis olla diskrimineerimisega, 4 puhul ta ebavõrdset kohtlemist ei tuvastanud, 5 puhul menetlus kestab ning 51 puhul nõustas volinik juriidiliselt või vastas kirjalikult avaldajale, ent ei andnud oma hinnangut materjalide ebapiisavuse, pädevuse puudumise, samasisulise juhtumi jõustunud kohtuotsuse olemasolu, avaldaja soovimatuse alustada menetlust vms tõttu.

Juhtum, mis pälvis laialdast avalikkuse tähelepanu oli nn PRIA kaasus. Voliniku poole pöördujad kahtlustasid enda diskrimineerimist lapsevanemaks olemise tõttu. Avaldajate sõnul oli riigiasutuses kehtestatud praktika, mille kohaselt alandati kõigi lapsehoolduspuhkuselt naasjate töötasu 4 kuu jooksul 10% võrra. PRIA-le saadeti märgukiri, mis kutsus ebaseaduslikku praktikat muutma. PRIA otsustas kannatanutele, keda oli 40, saamata jäänud palga välja maksta.

Õiguskantsler kujundas möödunud aastal seisukoha kolmes diskrimineerimisega seonduvas menetluses, millest kahe puhul vastuolu diskrimineerimise keeluga ei leitud. Kolmanda puhul palus avaldaja hinnangut käibemaksuseaduse § 16 lg 1 p 4 põhiseaduspärasusele osas, milles see ei näe ette käibemaksuvabastust viipekeele tõlketeenusele. Õiguskantsler leidis, et jättes käibemaksust vabastatud sotsiaalset laadi teenuste loetelust välja viipekeele tõlketeenuse, ei riku käibemaksuseaduse § 16 lg 1 p 4 viipekeele tõlketeenuse tarbijate põhiõiguseid, kuid et olukord võib olla vastuolus Euroopa Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ1 artikli 132 lg 1 punktiga g.

Lisaks algatas õiguskantsler möödunud aastal omaalgatusliku menetluse seoses kurdi ja vaegkuulja õiguste tagamisega kohtuvälises süüteomenetluses. Õiguskantsler leidis, et senine praktika ei pruugi kurdile tagada õiglast ja efektiivset osavõttu võimaldavat menetlust ning tegi Justiitsministeeriumile ja Politsei- ja Piirivalveametile soovituse tagada kurdile, kes ei valda menetluse keelt piisavalt, pädeva kutsestandardiga viipekeeletõlgi abi.

Novembris viis TNS Emor Sotsiaalministeeriumi tellimusel läbi arvamusuuringu soolise palgalõhe ja ebavõrdse kohtlemise teemadel (publitseerimata).[6] Soolisest palgalõhest oli kuulnud 84% Eesti elanikest ning nendest omakorda 48% pidasid seda pigem suureks või väga suureks probleemiks. Kolmveerand elanikest nõustus sellega, et soolise palgalõhega kaasnevad probleemid vajaksid selgitamist.

Sama küsitluse kohaselt on ebavõrdset kohtlemist viimase kahe aasta jooksul isiklikult kogenud veerand Eesti elanikest vanuses 15 ja enam. Peamiselt on ebavõrdse kohtlemise põhjuseks olnud vanus, keel või rahvus. Vastajate hinnangul on 22% nende lähedastest või tuttavatest kogenud ebavõrdset kohtlemist ning peamised põhjused on samad. Võttes kokku nii isikliku kogemuse kui hinnangu tuttavate kogemusele, on ebavõrdset kohtlemist mingil põhjusel viimase paari aasta jooksul kogenud umbes pooled elanikest. Kaks kolmandikku neist, kes on isiklikult ebavõrdset kohtlemist kogenud, on seda tunda saanud tööelus. Eraelus on ebavõrdse kohtlemist kogenud 30% ja teenuse või kauba ostmisel 26%. Esmajärjekorras pöörduksid ebavõrdset kohtlemist kogenud inimesed politsei poole (13%). Lisaks mainiti spontaanselt (ilma etteantud vastusevariantideta) sagedamini töövaidluskomisjoni (9%), soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikku (8%) ning sotsiaaltöötajat, psühholoogi ja nõuandetelefoni (7%). Pooled elanikest ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda ning 8% usub, et ebavõrdse kohtlemise puhul ei saa abi mitte kusagilt. 56% neist, kes on isiklikult ebavõrdset kohtlemist kogenud, ei võtnud sel juhul midagi ette. 28% rääkisid sõbra või mõne teise lähedase inimesega. Õiguskaitseasutustest pöörduti kõige sagedamini töövaidluskomisjoni poole – 8%. Õiguskaitseasutuste poole ei pöördutud peamiselt sel põhjusel, et ei usutud sel olevat positiivset tulemust (45%). Viiendik ebavõrdset kohtlemist tunda saanutest ei soovinud uuesti emotsionaalselt negatiivset kogemust läbi elada.

Küsitluses uuriti ka elanike teadlikkust Eestis kehtivatest seadustest: 36% elanikest olid kursis sellega, et Eestis kehtib soolise võrdõiguslikkuse seadus ning 43% võrdse kohtlemise seaduse olemasoluga. 28% elanikest arvas ekslikult, et Eestis kehtib ka rassilise diskrimineerimise seadus.

Eurostat avaldas uued andmed Eesti soolise palgalõhe kohta (nüüd aastast 2010): 27,7%.

Head praktikad

Möödunud aastal lõppes soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poolteist aastat kestnud projekt „Sootundlik eelarvestamine“.Projekti eesmärk oli anda riigieelarve koostamises osalevatele ministeeriumite ametnikele teadmisi ja oskusi selle kohta, kuidas lõimida soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet riigieelarve planeerimise, koostamise ja täitmise protsessi ning aidata seeläbi kaasa riigi raha kasutamise kuluefektiivsemaks ja läbipaistvamaks muutmisele. Projekti käigus valmis käsiraamat, koolitati 35 riigiametnikku ning viidi läbi mitu eelarvestamise mikroanalüüsi. Samuti muutis volinik pöördumiste menetlemise korda, et teenindada kodanikke kiiremini ning aidata diskrimineerimise läbi kannatanuid efektiivsema õiguskaitsevahendini, aidates neil koostada avaldusi töövaidluskomisjoni ja kohtusse.

Sotsiaalministeerium viis läbi viis soolise võrdõiguslikkuse seaduse teemalist koolitust juristidele, kohtunikele, õigusabi osutajatele, töövaidluskomisjonide töötajatele ja teistele spetsialistidele.[7] Vähene SoVSi kasutamine kohtulahendites ja töövaidluskomisjonide otsustes, eriti kaasuste puhul, mis puudutavad isiku ebasoodsamat kohtlemist seoses lapsehoolduspuhkusega, osutab sihtgrupi madalatele teadmistele seaduse reguleerimisalast. Seega on koolitused vajalikud.

Eesti naisuurimus- ja teabekeskus (ENUT) on analüüsinud riiklikke strateegiadokumente ja arengukavasid soolise võrdõiguslikkuse aspektist. 2012. aastal analüüsiti kodanikuühiskonna arengukava 2011–2014 ning laste ja perede arengukava 2012-2020 esimese aasta rakendamist. Varem on analüüsitud strateegiat „Säästev Eesti 21“ ja konkurentsivõime kava „Eesti 2020“. Analüüsid võivad kaasa aidata paremale valitsemisele, kui neid piisavalt õigetele asjaosalistele tutvustada.

Kolmandat aastat järjest toimus Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi poolt läbi viidud „Erinevus rikastab“ projekt, mis 2012. aastal keskendus peamiselt võrdse kohtlemise edendamisele ettevõtetes. Lisaks oli erilise tähelepanu all homofoobia ja eakate diskrimineerimine. Möödunud aasta suurim saavutus oli töö ettevõtetega ning nende ootamatu huvi projektitegevustes osalemise vastu. 17 ettevõtet kirjutas alla mitmekesisuse kokkuleppele, millega võtsid endale vabatahtliku ülesande edendada mitmekesisust ja võrdset kohtlemist oma ettevõttes.

Olulisemad avalikud arutelud

2012. aasta märksõnadeks võib pidada sookvooti ja sõbavabadust. Debatti tekitas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi eelnõu, mille kohaselt 40% börsil noteeritud äriühingute kõikidest tegevjuhtkonda mittekuuluvatest juhtorgani liikmetest peavad olema alaesindatud soost. Eesmärk tuleks saavutada hiljemalt 1. jaanuariks 2020, riigi osalusega äriühingutes hiljemalt 1. jaanuariks 2018. Direktiivi reguleerimisalast on välja jäetud börsil noteeritud väikese ja keskmise suurusega ettevõtted. Eesti valitsus toetas eelnõu üldeesmärki, kuid oli vastu kvootidele, toetades alternatiivseid meetmeid. Vastu olid ka Eesti börsiettevõtted, kelle arvamust küsiti, samas toetas eelnõud Eesti Naisühenduste Ümarlaud. Samuti puhkes elav debatt Justiitsministeeriumi nn vaenu õhutamise eelnõu ümber, kus osad arvamusgrupid kartsid sõnavabaduse piiramist (vt seadusandlikku arengut).

Üsnagi palju arutleti ka naiste madala esindatuse üle Eesti poliitikas ning meetmete üle, kuidas olukorda parandada. Aasta alguses esines Mart Laar, olles viimast päeva Isamaa ja Res Publica Liidu esimees, IRL-i suurkogul kõnega, kus kutsus üles toetama valimistel naiskandidaate ning naisi pingutama selle nimel, et järgmisel erakonna suurkogul oleks nende esindatus suurem. Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni (BPW Estonia) eestvedamisel allkirjastasid Eesti juhtivad erakonnad koostöömemorandumi, kus nad deklareerisid soolise tasakaalu põhimõtete pooldamist ja rakendamist (nn tõmblukumeetodi kasutamist) valimisnimekirjade koostamisel, ehk siis kordamööda nais- ja meeskandidaatide ülesseadmist. Aasta lõpus puhkes debatt seksistliku suhtumise üle naissoost poliitikutesse, mis sai alguse rahandusministri väljaütlemistest erakonnakaaslase Kaja Kallase kohta otse-eetris.

Palgalõhe teema oli jätkuvalt üleval ning probleemi tõstatati korduvalt Riigikogus, mis omakorda kandus üle meediasse. Sotsiaalministeeriumi tellitud (ülal refereeritud) uuring näitab, et Eesti elanikud on teadlikud palgalõhest kui probleemist. Aprillis toimus soolise palgalõhe pikett ja suurimad naisorganisatsioonid kirjutasid alla avalikule pöördumisele. 2012. aastal toimus kaks suuremat streiki valdkondades, kus töötajaskond koosneb peamiselt naistest (õpetajate streik märtsis ja arstide streik oktoobris). Streike ja eelkõige õpetajate madalate palkade probleemi kajastati palju, kuid tähelepanuta jäid tegevusvaldkondade feminiseeritus (haridus ja meditsiin on naiste osakaalu poolest esikohtadel nii töö- kui haridusturul) ning sellest tulenev seotus palgalõhe teemaga.

Jätkus debatt voliniku institutsiooni ja rahastamise üle. Võrdse kohtlemise seaduse jõustudes laiendati voliniku ülesandeid mitmekordselt, kuid samas ei suurendatud voliniku eelarvet, nagu eelnõu seletuskiri ette nägi. Olukorda võib võrrelda õiguskantslerile lasteombudsmani ülesannete lisamisega, kus õiguskantsleri kantselei sai ühe teema lisandumisel juurde eraldi osakonna nelja töötajaga. Volinikule lisati soolisele diskrimineerimisele lisaks diskrimineerimine rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel – kuus uut teemat – ning samal ajal vähendati eelarvet 8% ulatuses ja töötajate arv (1 nõunik) jäi samaks. Riigipoolne rahastamine piirab reaalselt institutsiooni tegutsemisevõimekust, on vastuolus rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustega ning viib olukorrani, kus volinik ei saa kõiki seadusega ettenähtud ülesandeid täita. Rahandusminister Jürgen Ligi kommenteeris 2013. aasta riigieelarve esimesel lugemisel voliniku eelarvet järgmiselt:

„Mina oleksin küll valmis raha eraldama, kui sotsiaalministri eelistused muutuksid. Aga mis tahes ametimees peab ju mõtlema, kui vajalik tema tegevus ühiskonnale on ja kui usutav see tundub. Ma arvan, et nii mõnigi soovoliniku algatatud vaidlustest ei ole tõestanud, et selle institutsiooni rahastamist oleks vaja suurendada. Näiteks oli mu oma kunagine jooksuklubi täiesti põhjendatult nõutu, kui neile heideti ette rassismi lihtsalt sellel põhjusel, et nad valisid, keda võistlema kutsuda. Teine näide: välisminister peab kuulma arvamust, meedia kaudu ka veel, et meil diskrimineeritakse kedagi selle tõttu, et ta on venelane, selles mõttes, et kui ta konkursil ei võitnud, siis selle tõttu, et ta on venelane. Ma tean kindlalt, et need mõlemad lahendused olid ebaadekvaatsed.“[8]

Sõnavõtu algusest võib välja lugeda, et rahandusminister distantseerib ennast voliniku eelarve teemast. Samas ütleb ta otse välja, et kuna rahandusminister „teab kindlalt“, et kaks valitsusest sõltumatu institutsiooni lahendust olid „ebaadekvaatsed“, siis volinik pole tõestanud, et institutsiooni rahastamist oleks vaja suurendada. Tegemist on otsese sekkumisega sõltumatu institutsiooni töö sisusse, mis on tavaks mõnes vähemdemokraatlikus riigis.

Jätkus arutelu venekeelsete koolide eestikeelsele õppele ülemineku teemadel, sellest kirjutab lähemalt rahvusvähemuste peatükk.

Trendid aruande perioodil

Ebavõrdsuse ja diskrimineerimise teemad on jätkuvalt päevakorras ning ületavad üsnagi kergelt uudiskünnise. Debatt kipub olema kirglik, ent kvaliteet jätab soovida. Tipppoliitikute sõnavõtud on sageli ambivalentsed – ühest küljest on rohkem hakatud probleeme tunnistama, teisest küljest ollakse tõrksad omi lahendusi pakkuma ja keskendutakse võimalike meetmete kritiseerimisele (nt kvootide debatis). Sellekohaste näidetena võib tuua kahe valitsuserakonna poliitikute sõnavõtte. Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna leidis, et sookvootide asemel äriühingute nõukogudes tuleb tegeleda palgalõhe probleemiga, kuigi rohkem naisi juhtivatel kohtadel aitaks palgalõhet vähendada. Tsahkna ei täpsustanud ka kuidas palgalõhe probleemiga tegeleda tuleks. Rahandusminister Jürgen Ligi kirjutas arvamusloo soolisest ebavõrdsusest, kuid selle sisuks ei olnud valitsuse värskete ideede tutvustamine, kuidas ebavõrdsust Eestis vähendada, vaid rahandusministri mõtted teemal: millised on „päris“ probleemid ja millised mitte ning lahendusi ta oma artiklis neist ühelegi ei pakkunud. Trendiks võib pidada seda, et on mingil määral jõutud probleemide tunnistamiseni (mis on selge edasiminek), kuid lahendusi ei osata leida.

Soovitused

• valitsusele
  • viia voliniku rahastamine vastavusse voliniku ülesannetega.
  • valitsusväliste inimõigustega tegelevate organisatsioonide riigipoolset rahastamist suurendada ning teha rahastamisalused selgemaks ja läbipaistvamaks.
  • vastu võtta valdkondlikud arengukavad soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja võrdsete võimaluste tagamiseks muudel alustel, samuti luua soolise võrdõiguslikkuse nõukogu, et näidata poliitilist tahet midagi siseriiklikult ka saavutada (võrreldes välispoliitiliste ambitsioonidega).
• valitsusvälistele organisatsioonidele
  • aktiivselt jälgida nn tõmblukumeetodi kasutamist 2013. aasta kohalike valimiste ajal.
  • aktiivselt jälgida õigusaktide mõjude hindamise metoodika rakendamist ministeeriumite poolt, eriti eelnõude puhul, mis puudutavad inimeste elusid otseselt.
  • ise aktiivselt diskrimineerimisküsimusi puudutavat debatti suunata; uuringuid, fakte ja juhtumilugusid kasutades tähelepanu juhtida probleemidele, mida inimesed Eestis kogevad, ning välja pakkuda lahendusi.
  • erakondi survestada, et nad võtaksid selgeid programmilisi seisukohti võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise küsimustes.