Õigus isikuvabadusele

Tagasi eelmise peatüki juurde (“Piinamise, ebainimlikult või alandavalt kohtlemise ja karistamise keeld”)

Edasi järgmise peatüki juurde (“Õigus õiglasele kohtulikule arutelule”)

Eve Pilt

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 5 kaitseb nende isikute isikuõigusi ja põhivabadusi, kellelt on võetud vabadus. Artikkel 5 rakendusala hõlmab nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluse raames vabaduse võtmist, kattes järgmised teemad:

1) isiku kinnipidamine ja kinnisesse asutusse vastuvõtmine(artikkel 5 lg 1);

2) kinnipidamise põhjendamine (artikkel 5 lg 2);

3) õigus asja arutamisele mõistliku aja jooksul (artikkel 5 lg 3);

4) ligipääs kohtule ja kohtu volitused (artikkel 5 lg 4);

5) õigus kompensatsioonile (artikkel 5 lg 5).

EIÕK artikli 5 reguleerimisala kattub osaliselt EIÕK artikli 6 reguleerimise valdkonnaga (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele). Kuna artikkel 5 hõlmab ka vabaduse kaotanud isikute õigust õiglasele kohtumõistmisele, siis EIK kohtupraktikast tulenevalt[i] ei kohaldata nende isikute suhtes täiendavalt EIÕK artiklit 6.

Euroopa Inimõiguste Kohus(edaspidi EIK) selgitas lahendis Winterwerp versus Holland:

„artikli 5 lõikes 4 viidatud juriidilistel menetlustel ei pea alati olema samad garantiid kui need, mida nõutakse artikli 6 lõige 1 raames kriminaal- ja tsiviilasjade puhul. Vaatamata sellele on oluline, et asjaomasel isikul oleks juurdepääs kohtule ja võimalus, et teda kuulatakse kas isiklikult või, kui vajalik, läbi esindaja. [S]ellise võimaluse puudumisel ei oleks vabaduse võtmisel kohaldataval menetlusel fundamentaalseid garantiisid. Vaimne haigus võib tähendada sellise õiguse rakendamisviisi piiramist või muutmist, kuid ei saa õigustada selle põhimõtte olemuse nõrgestamist. Võib tekkida vajadus spetsiaalsete menetluslike kaistevahendite järele, et kaitsta inimeste huve, kes seoses vaimse puudega ei ole suutelised ise enda nimel tegutsema.“[ii]

EIÕK Art 3(1) – „Õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni“

EIK tegi 4. veebruaril 2010. a otsuse asjas Malkov versus Eesti,[iii] kus avaldaja kaebas, et Eesti riik on rikkunud EIÕK artikli 5 lõikes 3 sätestatud õigust asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul[iv] ja samuti EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul[v].

Vaidlusaluses kriminaalasjas algasid uurimistoimingud avaldaja suhtes algasid vaidlusaluses kriminaalasjas tema tunnistajana ülekuulamisega 1999. aasta 10. augustil. Avaldaja vahistati kahtlustatavana 2003. aasta 1. detsembril. Viru Maakohus jõudis asjas otsusele 2008. aasta 4. septembril. Tartu Ringkonnakohus tegi otsuse 2009. aasta 27. jaanuaril ja vähendas sellega Viru Maakohtu poolt määratud karistust. Tartu Ringkonnakohus tuvastas, et kriminaalasja menetlus kestis kokku 10 aastat ja 6 kuud ning sedastas, et kriminaalasja menetlust ei viidud läbi mõistliku aja jooksul. Kohus leidis samas, et asjaolu, et süüdistatav veetis kohtuliku uurimise käigus eelvangistuses 5 aastat ja 2 kuud, on ebaoluline.

EIK leidis, et Eesti rikkus avaldaja õigust asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul, mis on sätestatud artikli 5 lõikes 3.

Kohus tõi välja järgmised asjaolud.

1. Avaldaja taotles kohtuprotsessi ajal korduvalt ja tagajärjetult enda vabastamist. Vastavalt seadusele[vi] ei kuulunud esimese astme kohtu määrused edasikaebamisele. Kohus sedastas samuti, et avaldaja ei saanud enda kinnipidamist vaidlustada ka apellatsioonkaebuses, kuna kaebuse esitamise ajal kohus alles arutas tema süüdistuse asja (kohtuotsuse punkt 38).
2. Vastupidiselt Eesti Valitsuse väidetele ei olnud kaebaja kaotanud ohvri staatust, kuna Tartu Ringkonnakohus ei väljendanud selgesõnaliselt oma 27.1.2009. a otsuses seda, et Viru Maakohus oli oma varasemas otsuses rikkunud EIÕK artikli 5 lõiget 3; samuti ei sidunud Tartu Ringkonnakohus avaldaja karistuse olulist vähendamist selle artikli rikkumisega (kohtuotsuse punkt 41).
3. Valitsuse väited, et  tegemist oli eriti keerulise menetlusega, on alusetud.
4. Hoolt tuleb kanda selle eest, et kriminaalmenetluse toimingud oleksid läbi viidud erilise hoolega (kohtuotsuse punkt 49). Antud asjas seda tehtud ei olnud (punkt 50). Lubamatult  kaua kestnud menetluse põhjustasid protsessi pidev edasilükkamine, võimetus tagada tunnistajate kohalolek, menetluse poolte haigestumised, asja menetlemist alustanud kohtuniku surm ning kahe järgmise kohtuniku menetlusest taandumine (p 51).

Kohus jättis avaldaja kaebuse rahuldamata EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud ausa kohtupidamise põhimõtte väidetava rikkumise osas, leides, et avaldaja karistuse kestust vähendades viitas Tartu Ringkonnakohus just nimelt EIÕK artikli 6 lõikele 1.

Isikuvabaduse võtmine ekspertiisi tegemise eesmärgil

2010. a suvel pälvis üldsuse tähelepanu juhtum, milles Harju Maakohus kohaldas nii isiku sundtoomist eksperdi juurde kui ka tahtevastaselt üheks kuuks psühhiaatriakliinikusse psühhiaatrilisele jälgimisele paigutamist.[vii] See toimus lapse elukoha määramise tsiviilvaidluse kontekstis. Kuna ekspertiisialune ei ilmunud määratud kuupäeval ekspertidega kohtuma taotlesid eksperdid isiku sundtoomist ja psühhiaatriakliinikusse jälgimisele paigutamist. Ekspertiis oli määratud selleks, et jõuda selgusele isiku teo- ja tsiviilkohtumenetlusteovõimes. Kõnealusel isikul ei olnud  psühhiaatrilist diagnoosi ning ta ei olnud kunagi varem psühhiaatrilisel ravil viibinud; tema suhtes ei olnud kohtule esitatud eestkostja määramise ja/või kinnisesse asutusse paigutamise avaldust.

Kohus põhistas isiku suhtes sundtoomise ja kinnisesse asutusse jälgimise kohaldamist menetlusnormiga, mis reguleerib kinnisesse asutusse paigutamist.[viii] Seadus sätestas, et kui isik keeldub ekspertiisist tsiviilkohtumenetlusteovõime kindlaksmääramise eesmärgil, on maakohtul õigus algatada menetlus eestkostja määramiseks (tsiviilkohtu menetluse seadustik, edaspidi TsMS, § 204 lg 2). Sama säte ei näe ette ekspertiisist keeldumise puhul sundtoomist ning tahtevastast ekspertiisi korraldamist kinnises asutuses. TsMS sätestab, et isiku võib kinnisesse asutusse paigutada vaid elukohajärgse valla- või linnavalitsuse (TsMS § 533 lg 1) või teatud juhtudel isiku eestkostja avalduse alusel (TsMS § 533 lg 2).

Kusjuures tuleb eelnevalt ära kuulata isik, kelle suhtes menetlus on algatatud (TsMS § 536 lg 1), valla- või linnavalitsus, isiku abikaasa ning muud isikuga koos elavad perekonnaliikmed, isiku eestkostja, isiku nimetatud usaldusisik jne (TsMS § 536 lg 2).

Kinnisesse asutusse võib isiku paigutada vaid juhul kui paigaldamise eelduste kohta on olemas ekspertarvamus, mille koostanud ekspert on isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMs § 537 lg 1). Kui ekspertiisi tegemiseks materjali napib, võib ekspert isiku vajadusel suunata ka raviasutusse vaatlusele (TsMS § 522 lg 3 ja § 537 lg 4). Oluline on ka see, et TsMS näeb ette sundtoomise ainult seaduses sätestatud juhtudel, kusjuures isikut tuleb sellest eelnevalt hoiatada (TsMS § 47 lg 4). Seega ei ole kohtul selles küsimuses iseotsustamise õigust.

Seadusest tulenevalt võibki isikut psühhiaatriakliinikusse jälgimisele paigutada ainult eestkostja määramise (TsMS § 522 lg 3) ja kinnisesse asutusse paigutamise kontekstis (TsMS § 537 lg 3 ja lg 4).

Kõnealusel juhtumil hospitaliseeriti isik ilma sundtoomise hoiatuseta ning sellises menetluses, milles TsMS ei näe ette sundtoomise võimalust. Sellisel moel asetas kohus isiku olukorda, kus tal oli ootamatult kinnisesse asutusse sattumise tõttu raske oma õigusi kaitsta.

Tallinna Ringkonnakohus otsustaski 18.6.2010. a kohtumääruses, et isiku suhtes sundtoomise kohaldamine ja tema ekspertiisi tegemise eesmärgil psühhiaatriakliinikusse paigutamine oli ebaseaduslik, kuna maakohus ei menetlenud isiku elukohajärgse valla või linnavalitsuse avaldust isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks, vaid lapse hooldusõigust puudutavat avaldust.[ix] Tallinna Ringkonnakohus  asus seisukohale, et isiku teovõime piiramise vajadust tuleb äärmiselt põhjalikult kaaluda ka tsiviilkohtumenetluses. Ühelgi juhul ei tohi selline piirang ülemääraselt piirata isiku õigust autonoomiale ja enesemääramisele. Kohus asus samuti seisukohale, et teovõime piiramine, eriti kohtumenetluses, peab olema äärmuslik vahend, mida kohaldatakse tingimusel, et muul viisil isiku põhiõigusi ja vabadusi tagada ei ole võimalik.

Kooskõla inimõigustega

Nii Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni  artikkel 5 lg 1 kui ka Eesti  Vabariigi põhiseaduse § 20 sätestavad õiguse isikuvabadusele ja isikupuutumatusele ning põhimõtte, et vabadust võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

Kuigi keeleliselt sisaldab EIÕK artikkel 5 kriminaalõiguslikku terminoloogiat, kaitseb artikkel 5 ka tsiviilkohtupidamise korras kinnisesse asutusse[x] paigutatud inimeste õigusi. EIK määras oma klassikaks saanud otsuses Winterwerp versus Holland,[xi] millised on kriteeriumid „ebaterve mõistusega“ inimese seaduslikuks kinnipidamiseks.

1. Isikul on usaldusväärselt tuvastatud[xii] „ebaterve mõistus[xiii]“, kusjuures vaimse häire aste peab olema selline, mis õigustab sunniviisilist kinnipidamist. Veelgi enam, kinnipidamise seaduslikkus sõltub sellise häire püsivusest.
2. Võimuorganitel on teatud diskreetsus „ebaterve mõistuse“ kriteeriumide üle otsustamisel.
3. Juhul, kui arsti otsus põhineb meditsiinilisel informatsioonil, mis ei väljenda isiku seisundit otsuse tegemise ajal, siis võib kliinilise uurimise ja meditsiinilise arvamuse koostamise vahel olev viivitus iseenesest olla vastuolus EIÕK artikli 5 põhiprintsiibiga (inimeste kaitsmine omavoli vastu neilt vabaduse võtmise üle otsustamise käigus).
4. Siseriiklik tsiviilseadus ise peab olema vastavuses EIÕK-ga, kaasa arvatud selles esitatud või vihjatud üldprintsiipidega.

Seisukohta, et EIÕK kasutusala on laiem kui pelgalt kriminaalõigus, selgitas EIK 1990. aastal ka lahendis Van der Leer versus Holland:

„Kohus ei ole unustanud artikli 5 lõikes 2 kasutatud sõnade kriminaalseaduse varjundit. Kuid kohus on Komisjoniga nõus, et neid tuleks tõlgendada „autonoomselt“, eriti vastavuses artikli 5 eesmärgiga, milleks on kaitsta kõiki inimesi vabaduse omavolilise äravõtmise eest.“[xiv]

Seega kuulub EIÕK artikkel 5 vaieldamatult kohaldamisele ka psüühikahäiretega isikute kinnisesse asutusse määramise protsessis tsiviilkohtumenetluses.

Euroopa Inimõiguste Kohus on oma hiljutises lahendis Gatt versus Malta korranud põhimõtet, et EIÕK artikkel 5 lg 1 nõuab esmajärjekorras, et vabadusevõtmine oleks seaduslik. Eelkõige tähendab see, et kinnipidamine toimub siseriikliku seadusega ettenähtud korras. Kuid kohus juhib samas lahendis tähelepanu ka sellele, et igasugune vabadusevõtmine peab olema ka kooskõlas EIÕK artikli 5 eesmärgiga kaitsta inimesi suva eest.[xv]

Eelpool kirjeldatud Harju Maakohtu 21. 5.2010. a kohtumäärus rikkus puudutatud isiku põhiseaduse paragrahvis 20  ja EIÕK artikli 5 lõikes 1 sätestatud vabadusõigust ning samades sätetes sisalduvat üliolulist seaduslikkuse printsiipi.

Isikuvabaduse võtmist õigustav käitumine

Nii psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1[xvi] kui ka sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg 1[xvii] sätestavad  asjaolud, mille koos esinemisel võib võtta inimeselt vabaduse:

1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida;
2) haiglaravita jätmisel / hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama paigutamata jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut;
3) muu psühhiaatriline abi / muud sotsiaalhoolekande teenused ei ole küllaldased või nende kasutamine ei ole võimalik;

Kinnisesse asutusse paigutamise protseduurireeglid on kirjas tsiviilkohtumenetluse seadustiku 54. peatükis.

Seadusandja ei ole täpsemalt lahti kirjutanud, mida täpselt mõista ohtlikkuse all ja millised on ohtlikkuse hindamise kriteeriumid.

Seetõttu  puudub kinnisesse asutusse paigutamise protsessi menetlusosalistel ja kohtul ühene arusaamine sellest, mida ohtlikkuse all silmas peetakse. Ohtlikkuse mõistet on siiani sisustanud peamiselt Riigikohus oma lahenditega.[xviii] Käesoleval aastal on Tallinna Ringkonnakohus ilmutanud mõistmist inimloomuse suhtes ja möönnud, et teatud tingimustel võib ärritunud olek ja ebastabiilsus olla normaalne inimlik reaktsioon.

Nimelt sedastas Tallinna Ringkonnakohus oma 18.08.2010. a kohtumääruses järgmist:

„Ringkonnakohus nõustub siinkohal määruskaebuse esitaja seisukohaga, et olukorras, kus isik on paigutatud tema tahte vastaselt psühhiaatriakliinikusse ning on seetõttu ilmselgelt ärritunud ja ebastabiilne, ei saa nimetatud käitumist tõlgendada psüühikahäirena või isiku ohtlikkusena iseenda või teiste suhtes. Sellist käitumist võib kaebuse esitaja arvates isegi õigustada ja pidada normaalseks, kui inimene on põhjendamatult ja alusetult tema tahte vastaselt paigutatud kinnisesse asutusse.“[xix]

Oma 12.10.2010. a kohtumääruses, millega tühistati Harju Maakohtu varasem kohtumäärus tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile paigutamise osas, on Tallinna Ringkonnakohus leidnud: „Sellest, et puudutatud isik valjult laulab, tormab ringi või tantsib ja esitab jaburaid nõudmisi, ei saa järeldada ohtlikkust endale või ümbritsevatele“.[xx]

Tegemist on oluliste otsustega, kuna esimese astme kohtud arvestavad ringkonnakohtu praktikat oma otsuste tegemisel.

Vähem piiravate meetmete rakendamine

„Ohtlikud hullud tänavale?“ – sellise meediareaktsiooni tekitas Justiitsministeeriumi 2010. aasta eelnõu, mis jõudis sama aasta veebruaris Riigikogus teisele lugemisele. Sundravi süsteemi muutmise vajadus ilmnes kui avaldati Justiitsministeeriumi 2008. aasta uuring „Psüühikahäiretega isikute sundravile suunamise kiiruse ja korralduse analüüs“,[xxi] mis sisaldas soovitust:

„ … luua „tingimisi” sundravi kohaldamise võimalus, et piisava paranemisega isikuid ei peaks sundravil kinni hoidma, kuid kui isik paneb toime uue teo või muutub ohtlikuks, siis saaks teda lihtsustatud korras ravile tagasi saata; luua süsteem ekspertiiside kvaliteedi tagamiseks; luua tugiisikute süsteem nendele isikutele, kellel on täheldatud tõsisemaid psüühikahäireid või keda on vähemalt korra suunatud tahtest olenematule ravile või psühhiaatrilisele sundravile“.

Päevaleht Postimees esitas 2010. aasta veebruaris ülevaate erinevate osapoolte seisukohtadest ambulatoorse sundravi küsimuses artiklis „Eelnõu lubas osa kurja teinud vaimuhaigeid tänavale“.[xxii] Eesti Patsientide Esindusühingu juhataja Pille Ilves avaldas arvamust, et ohutumad vaimuhaiged peaksid tulevikus käima vaid kord-kaks kuus psühhiaatri juures, saama seal muuhulgas nn käitumissüsti, ja võiksid ravi toel üsna tavapärast elu edasi elada. Justiitsministeeriumi asekantsler Heili Sepp tõi välja, et ambulatoorse sundravi suur pluss ongi see, et ta on väga paindlik ning pakub paremaid võimalusi õigusrikkujatega tegelemiseks ning nende taasühiskonnastamiseks. Eesti psühhiaatrite Seltsi esimees Andres Lehtmets oli järgmisel seisukohal:

„Sundravi ei ole tavaline tervishoiuteenus. Kui tavaliselt pöördub haige arsti poole kliendina, siis sundravile saadetakse inimene kohustuslikus korras. Ambulatoorsel sundravil viibijatele peavad toeks olema erikoolitusega psühhiaatrid. Sundravialune kontingent vajab spetsialiseeritud abi, et süsteem töötaks. Seda ei saa usaldada suvalise psühhiaatri kätte. Euroopas on kohtupsühhiaatria eraldi eriala.”

Tervitatav on, et Riigikogu võttis vastu seadusmuudatuse,[xxiii] millega seadustas ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi, mis on oluliselt vähem piirav abinõu kui statsionaarne ravi. Vastu võetud seaduses jäi paika eelnõus[xxiv] kavandatu, mille kohaselt hakkab ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi sisulisi aspekte reguleerima psühhiaatrilise abi seaduse § 17 ja sotsiaalministri poolt kehtestatavad rakendusaktid, mis täpsustavad sundravi osutajale esitatavad nõuded, ravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorralduse. Kui hetkel kehtiv seadus veel ei sätesta, kas ja kes teostab sundravi üle riiklikku järelevalvet, siis alates 1. septembrist hakkab nii ambulatoorse kui ka statsionaarse psühhiaatrilise sundravi üle järelevalvet teostama Terviseamet. Kriminaalmenetluse seaduse sundravi puudutavatest muudatustest ega ka psühhiaatrilise abi seadusest ei selgu, kuidas riik plaanib tagada ambulatoorset sundravi saavate isikute jälgimissüsteemi, garanteerida sundravialuste isikute õigeaegse pääsemise psühhiaatri vastuvõtule  ja tagada psühhiaatritele vajaliku koolituse. Samuti ei selgu eelnõust, kes vastutab kahju eest, mis tekib ambulatoorse sundravi käigus. Kas selleks on riik või tervishoiuteenuse osutaja?[xxv] Riigikohus leidis oma 17. aprilli 2009. a lahendis kohtuasjas M.V. versus Eesti riik ja SA PERH, et haldus- või tsiviilkohtupidamise korras määratud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi näol on tegemist võlaõigusliku suhtega ja selles suhtes kahju tekkimise eest riik ei vastuta.[xxvi]

Selline Riigikohtu seisukoht on vastuolus EIK praktikaga, kus kohus leidis lahendis Storck versus Saksamaaa, et riik on vastutav ka tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi osutamisel eraõiguslikus raviasutuses. Riigi seadusandlust peab olema võimalik rakendada moel, mis on kooskõlas EIÕK-ga. Tagades õigusi, mis on kaitstud EIÕK-ga, peavad osalisriigid, eelkõige nende kohtud, rakendama rahvuslikku õigust konventsiooniga tagatud õiguste vaimus. Eeltooduga mitte toime tulemine võib kvalifitseeruda kõnealuse EIÕK sätte riigipoolse rikkumisena.[xxvii]

Hüvitis ebaseaduslikult võetud vabaduse eest

EIÕK artikli 5 reguleerimise objektiks on ka hüvitis ebaseaduslikult võetud vabaduse eest. Igaühel, kes on osutunud käesoleva artikli sätetega vastuolus oleva vahistamise või kinnipidamise ohvriks, on täitmiselekuuluv õigus kompensatsioonile (EIÕK artikli 5 lg 5). Põhiseadus sätestab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele (põhiseaduse § 25).

Kriminaalasjades hüvitatakse ebaseaduslikult kinnipeetutele tekitatud varaline kahju „Riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse“ (AVVKHS) alusel. Kusjuures hüvitist makstakse kindlaksmääratud summas, võtmata arvesse eelpoolviidatud põhiseaduslikku regulatsiooni.[xxviii] Kriminaalasjades see regulatsioon siiski toimis, kuni V. Õiglane, kes viibis alusetult vahi all 171 päeva, esitas halduskohtule kaebuse, milles leidis, et AVVKHS § 5 lg 1, 2 ja 4 tuleb tunnistada vastuolus olevaks põhiseaduse §-dega 11, 12 ja 25. Riigikogu Halduskolleegium möönis, et kehtiv õigus ei sisalda selgeid regulatsioone, mis võimaldaksid lahendada õigusvastase vabaduse võtmisega seotud kahju hüvitamise nõudeid.[xxix]

Riigikogu üldkogu asus seisukohale, et kuna üldkogul tuleb V. Õiglase kassatsioonkaebuse lahendamisel võtta seisukoht ka selle kohta, kas AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on kooskõlas põhiseaduse §-des 12 ja 25 sätestatud võrdse kohtlemise ja kahju hüvitamise põhimõttega, samuti kas riigivastutuse seaduse § 15 lg 1 on osas, milles see piirab õigusvastase vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist, põhiseaduspärane, siis kaasab üldkogu asja menetlusse ka Riigikogu, õiguskantsleri ja justiitsministri.[xxx]

Õiguskantsler leidis oma vastuses Riigikohtule, et riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1, 2 ja 4 on põhiseadusega vastuolus osas, milles normeeritud hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu.[xxxi]

Kui kriminaalasjades on olemas AVVKHS-is sätestatud regulatsioon, mis siiski võimaldab kahju hüvitamist, siis neile isikutele, kellelt on alusetult vabadus võetud tsiviilkohtumenetluses, nagu eelpool kirjeldatud juhtumis, ei näe seadus ette mingisugust kahju hüvitamise korda. Ometigi allkirjastas Eesti Vabariik  11. juulil 2008. a Euroopa Inimõiguste Kohtus arutusel olnud asjas M.V. versus Eesti riik kokkuleppe, millega otsustati, et Justiitsministeerium koostab sellise seadusandliku akti eelnõu, millest tulenevalt hüvitatakse tekitatud kahju ka neile isikutele, kes on seadusevastaselt paigutatud hoolekandeasutusse tsiviilkohtupidamise korras.[xxxii]

Asjaolule, et see valitsuse poolt antud lubadus on siiani täitmata ning et Eesti seadusandluses puudub kompensatsioonimehhanism tsiviilkohtupidamise korras alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, juhtisid tähelepanu Eesti Patsientide Esindusühing ja Mental Disability Advocacy Center 2010. aastal ÜRO inimõiguste komiteele esitatud Eesti raporti variraportis, mis käsitles rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti täitmist.[xxxiii] ÜRO inimõiguste komitee ei pidanud seda teemat siiski piisavalt oluliseks, et arvata 4.8.2010 Eesti riigi kohta tehtud järeldusotsusesse.

Kokkuvõte

Ka 2010. aastal jätkus EIK kriitika kohtupidamise ebamõistlikult pika kestuse üle, mis antud juhul tähendas ka isiku pikka kinnipidamist suure osa menetluse jooksul ja tema edutud katsed saavutad kinnipidamise lõpetamist. See kriitika on eriliselt kahetsusväärne kui võtta arvesse, et Eestit on selles osas kritiseeritud aastate jooksul juba korduvalt. Samuti tuli 2010. aastal taas päevakorrale juba 2008. aastal antud lubaduse täitmata jätmine, mille kohaselt pidi justiitsministeerium koostama eelnõu, mis võimaldaks hüvitada kahju isikutele, kes on seadusevastaselt paigutatud hoolekandeasutusse tsiviilkohtumenetluse korras.

Kahetsusväärne on Harju Maakohtu kergekäeline otsus paigutada isik psühhiaatriakliinikusse perekonnaõigusliku kohtuvaidluse käigus kusjuures selleks puudus täielikult seaduslik alus. Samas võib positiivse arenguna välja tuua kahes teises kaasuses tehtud kohtumäärusi, kus Tallinna Ringkonnakohus, sisustades terminit „ohtlikkus“, leidis, et isiku ärrituvus ja ebastabiilsus olukorras, kus ta paigutati tema tahte vastaselt psühhiaatriakliinikusse, ei tähista tingimata tema ohtlikkust. Selline käitumise tähistab pigem selle isiku normaalset reaktsiooni olukorrale, kus teda alusetult kinni peeti.

Veel ühe positiivse arenguna võib välja tuua muudatusi seadusandluses, mis võimaldavad ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi. Selle tulemusel ei pea ühiskonnale ohutud, kuid siiski psühhiaatrilist ravi vajavad isikud viibima raviasutuses alaliselt, vaid saavad raviasutuse käia vastavalt arstide ettekirjutustele.

Soovitused

–       Vaadata üle kohtumenetluse regulatsioon ja analüüsida põhjuseid, miks Eesti ei suuda täita EIÕK-st tulenevat kohustust kohtumõistmisele mõistliku aja jooksul või selle võimatuse korral vabastada isik kohtumenetluse ajaks.

–       Analüüsida põhjuseid, mis tegid võimalikuks Harju Maakohtu otsuse paigutada isik psühhiaatrakliinikusse ebaseaduslikel alustel ning viisil, mis tegi raskeks tema õiguste kaitsmise.

–       Viia ellu 2008. aasta 11. juulil allkirjastatud kokkuleppe kaasuses M.V. vs Eesti, millega riik võttis kohustuse koostada seadusandlik akt, mis võimaldab hüvitada kahju ka neile isikutele, kes on seadusevastaselt paigutatud hoolekandeasutusse tsiviilkohtumenetluse korras.