[mitteametlik tõlge]
Ministrite Komitee soovitus Rec(2010)5 osalisriikidele
seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise vastu võitlemise meetmete kohta
(Vastu võetud Ministrite Komitee poolt 31. märtsil 2010 ministrite asemike 1081. kohtumisel)
Ministrite Komitee, Euroopa Nõukogu põhikirja artikli 15 punkti b alusel,
arvestades, et Euroopa Nõukogu eesmärk on selle osalisriikide suurema ühtsuse saavutamine ja et seda eesmärki võib saavutada iseäranis inimõigustealase ühise tegevuse kaudu;
tuletades meelde, et vastavalt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile (ETS Nr 5) (edaspidi konventsioon) ja konventsiooni protokollidele on inimõigused universaalsed ja kehtivad kõikidele inimestele, ja rõhutades seetõttu oma pühendumust tagada kõikidele inimestele võrdne väärikus ja õigused ja vabadused ilma diskrimineerimiseta, mis põhineb sool, rassil, nahavärvusel, keelel, usutunnistusel, poliitilistel või muudel veendumustel, rahvusel või sotsiaalsel päritolul, kuulumisel rahvusvähemusse, varalisel, sünnipärasel või mõnel muul staatusel;
tõdedes, et valitsuse siseste osalejate poolne mittediskrimeeriv kohtlemine ning sobilikel juhtudel ka riigi ja samuti valitsusväliste osalejate poolt kasutusele võetud positiivsed diskrimineerimise eest kaitsvad meetmed moodustavad olulise komponendi inimõigusi ja põhivabadusi kaitsvas rahvusvahelises süsteemis;
tunnistades, et lesbidele, geidele, biseksuaalidele ja transsoolistele on seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu sajandeid osaks saanud ja saavad endiselt isegi nende endi perekonnas osaks homofoobia, transfoobia ja muu ebatolerantsus ja diskrimineerimine – kaasa arvatud kriminaliseerimine, marginaliseerimine, sotsiaalne tõrjutus ja vägivald, ja et vaja on kasutusele võtta erilised meetmed, et tagada nendele inimestele inimõigused täies mahus;
arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi kohtu) ja teiste rahvusvaheliste kohtute pretsedendiõigust, mis keelab seksuaalsel sättumusel põhinevat diskrimineerimist ja on aidanud kaasa transsooliste õiguste kaitse edendamisele;
tuletades meelde, et vastavalt kohtu pretsedendiõigusele peab igasugune erinev kohtlemine kandma objektiivset ja mõistlikku põhjendust, et mitte olla diskrimineeriv, nimelt järgima seaduspärast eesmärki ja kasutama meetodeid, mis on mõistlikult proportsionaalsed taotletava eesmärgiga;
pidades silmas põhimõtet, et ei kultuurilisi, traditsioonilisi ega usulisi väärtusi, ega ka nii-öelda domineeriva kultuuri reegleid ei saa kasutada vaenu õhutamise või mõne muu diskrimineerimisviisi õigustuseks, kaasa arvatud seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise õigustuseks;
võttes arvesse 2008. aasta 2. juulil vastu võetud Ministrite Komitee sõnumit juhtkomiteedele ja teistele komiteedele, mis on kaasatud võrdsete õiguste ja kõikide inimeste, kaasa arvatud lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste, väärikuse teemalisse valitsustevahelisse koostöösse Euroopa Nõukogus, ja selle asjassepuutuvaid soovitusi;
pidades silmas nii alates 1981. aastast Euroopa Nõukogu parlamentaarse üldassamblee poolt vastu võetud soovitusi seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise kohta kui ka Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongressi soovitust nr 211 (2007) teemal „Lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste kogunemis- ja sõnavabadus“;
tunnustades inimõiguste voliniku rolli lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste olukorra jälgimisel osalisriikides, mis seondub seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimisega;
pidades meeles 2008. aasta 18. detsembril 66 riigi poolt ÜRO Peaassambleel tehtud ühisavaldust, mis mõistab hukka seksuaalsel sättumusel ja sooidentiteedil põhinevad inimõiguste rikkumised, näiteks tapmise, piinamise, omavolilise kinnipidamise ja „majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste, kaasa arvatud õiguse tervisele, ära võtmist“;
rõhutades, et seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhinevast diskrimineerimisest ja sotsiaalsest tõrjutusest saab kõige paremini üle meetmete abil, mis on suunatud nii nendele, kes kogevad diskrimineerimist või tõrjutust kui ka üldisele elanikkonnale,
soovitab osalisriikidel:
1. hinnata olemasolevaid seadusandlikke ja muid meetmeid, pidada neid vaatluse all, ning koguda ja analüüsida vastavaid andmeid, et jälgida ja hüvitada otseselt või kaudselt seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhinevaid diskrimineerimisjuhtumeid;
2. kindlustada seadusandlike ja muude meetmete kehtestamine ja tõhus rakendamine, et võidelda seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise vastu; kindlustada lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimõiguste austamine ja edendada sallivust nende suhtes;
3. tagada diskrimeerimise ohvrite teadlikkus ja juurdepääs tõhusatele riiklikele õiguskaitsevahenditele ja et diskrimineerimisvastased meetmed sisaldavad vajadusel rikkumiste vastaseid sanktsioone ja piisava hüvitamise meetmeid diskrimineerimise ohvritele;
4. juhinduda seadusandluses, poliitikas ja tavades käesoleva soovituse lisas leiduvatest põhimõtetest ja meetmetest;
5. tagada sobivate meetmete ja tegevustega, et käesolev soovitus, kaasaarvatud selle lisa, tõlgitakse ja levitatakse nii laialdaselt kui võimalik.
Lisa soovitusele Rec(2010)5
I. Õigus elule, turvalisusele ja kaitsele vägivalla eest
A. „Vihkamiskuriteod“ ja muud vihkamisest motiveeritud intsidendid
1. Osalisriigid peaksid tagama väidetavate kuritegude ja muude intsidentide, mille ohvri seksuaalne sättumus või sooidentiteet moodustab täideviijale töenäolise motiivi tõhusa, viivitamatu ja erapooletu uurimise; lisaks peaksid osalisriigid tagama, et erilist tähelepanu pööratakse nende kuritegude ja intsidentide uurimisele, mille on väidetavalt toime pannud korrakaitse ametnik või mõni muu ametikohuseid täitev isik ja et nende tegude täide viijad võetakse tõhusalt vastutusele ja vajadusel karistatakse, et vältida karistamatust.
2. Osalisriigid peaksid tagama, et sanktsioonide määramisel arvestatakse seksuaalsest sättumusest või sooidentiteedist motiveeritust raskendava asjaoluna.
3. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad meetmed, et tagada seksuaalse sättumuse või sooidentiteediga seotud „vihkamiskuritegude“ ja muude vihkamisest motiveeritud intsidentide ohvreid ja tunnistajaid julgustatakse nendest kuritegudest ja intsidentidest teatama; sellel eesmärgil peaksid osalisriigid tarvitusele võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada korrakaitsestruktuuride, kaasa arvatud kohtute vajalik teadmiste ja oskuste tase, et osata selliseid kuritegusid ja intsidente ära tunda ning tagada ohvritele ja tunnistajatele piisav abi ja toetus.
4. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad meetmed, et tagada kõigi vangistuses või muul viisil vabadusest ilma jäetud isikute, kaasa arvatud lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste turvalisus ja väärikus, nimelt võtma kasutusele kaitsemeetmed füüsilise kallaletungi, vägistamise ja muude seksuaalse ärakasutamise viiside vastu, olgu need toime pandud teiste vangide või töötajate poolt; kasutusele tuleb võtta meetmed, et piisavalt kaitsta ja austada transsooliste sooidentiteeti.
5. Osalisriigid peaksid tagama, et seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise ja sallimatuse, eriti seksuaalse sättumuse või sooidentiteediga seonduvate „vihkamiskuritegude“ ja vihkamisest motiveeritud intsidentide kohta kogutakse asjassepuutuvaid andmeid ning et neid analüüsitakse.
B. „Vihkamist õhutavad avaldused“
6. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad meetmed, et võidelda kõikvõimalike väljendusvormide vastu, kaasa arvatud meedias ja internetis väljendatu vastu, mis võib tõenäoliselt üles kutsuda vihkamisele, levitada või edendada vihkamist või teisi lesbide, geide, biseksuaalide või transsooliste diskrimineerimise viise. „Vihkamisele õhutavad avaldused“ peaksid olema keelatud ja avalikult hukka mõistetud millal iganes need ilmnevad. Kõik meetmed peaksid vastavalt konventsiooni paragrahvile 10 ja kohtu praktikale austama sõnavabaduse põhiõigust.
7. Osalisriigid peaksid suurendama teadlikkust avalike võimude ja institutsioonide hulgas kõigil vastutuse tasemetel, et vältida ütlusi, eriti meedias, mida võib tõenäoliselt mõista vihkamise või diskrimineerimise õigustamisena.
8. Riigitegelasi ja teisi riigivõimu esindajaid peaks julgustama edendama sallivust ja austust lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimõiguste vastu iga kord kui nad laskuvad dialoogi vabakonna võtmeesindajatega, kaasa arvatud meedia ja spordiühingutega, poliitiliste organisatsioonide ja usukogukondadega.
II. Ühinemisvabadus
9. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad meetmed, et vastavalt konventsiooni artiklile 11 tagada tõhus ühinemisvabadus ilma seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta; eelkõige tuleks ära hoida ja eemaldada diskrimineerivad haldusprotseduurid, kaasaarvatud liigsed formaalsused ühingute registreerimiseks ja praktiliseks toimimiseks; meetmeid tuleks kasutusele võtta ka selleks, et ära hoida selliste seadus- ja haldussätete ärakasutamist, mis seostuvad rahvatervisel, kõlblusel ja avalikul korral põhinevate piirangutega.
10. Juurdepääs valitsusväliste organisatsioonide rahastamisele riiklikest vahenditest peaks olema kindlustatud seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel diskrimineerimiseta.
11. Osalisriigid peaksid vastavalt Euroopa Nõukogu inimõiguste kaitsjate kaitse ja nende tegevuse edendamise meetme kohta tehtud Ministrite Komitee deklaratsioonile võtma kasutusele sobivad meetmed, et tõhusalt kaitsta lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimõiguste kaitsjaid vaenulikkuse ja agressiooni eest, millega nad kokku puutuda võivad, kaasaarvatud väidetavalt riigiametnike poolt korda saadetud vaenulikkuse ja agressiooni eest, et võimaldada neil vabalt oma tegevusi ellu viia.
12. Osalisriigid peaksid tagama, et lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimõigusi kaitsvate valitsusväliste organisatsioonidega konsulteeritakse sobilikult nende inimeste inimõigusi mõjutada võivate meetmete vastuvõtmise ja rakendamise teemal.
III. Sõnavabadus ja rahumeelse kogunemise vabadus
13. Osalisriigid peaksid vastavalt konventsiooni artiklile 10 sõnavabaduse tõhusaks tagamiseks kasutusele võtma sobivad meetmed ilma seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta; see sisaldab ka teabe saamist ja levitamist seksuaalset sättumust ja sooidentiteeti käsitlevatel teemadel.
14. Osalisriigid peaksid riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasemel konventsiooni artiklis 11 sätestatud rahumeelse kogunemise vabaduse tagamiseks võtma kasutusele sobivad meetmed ilma seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta.
15. Osalisriigid peaksid tagama, et korrakaitse ametnikud võtaksid kasutusele sobivad meetmed, et kaitsta lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimõigusi pooldavates rahumeelsetes kogunemistes osalejaid katsete eest ebaseaduslikult katkestada või piirata õigust sõnavabadusele või rahumeelsele kogunemisele.
16. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad meetmed, et ära hoida sõnavabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise piiramist, mis tuleneb seaduse või haldussätete kuritarvitamisest näiteks rahvatervise, kõlbluse või avaliku korra põhjendusel.
17. Kõikide tasemete avaliku võimu kandjaid peaks julgustama avalikult, iseäranis meedias, hukka mõistma kõikvõimalikke ebaseaduslikke sekkumisi isikute ja gruppide õigusesse teostada sõnavabadust ja rahumeelse kogunemise vabadust, iseäranis siis, kui see on seotud lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimõigustega.
IV. Õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu
18. Osalisriigid peaksid tagama, et diskrimineerivad seadused, mis kriminaliseerivad nõusolevate täiskasvanud samasooliste vahelist seksuaalvahekorda, kaasa arvatud erinev nõusoleku vanus samasooliste ja vastassooliste seksuaalvahekordade puhul, tunnistatakse kehtetuks; osalisriigid peaksid ka kasutusele võtma sobivad meetmed, et tagada, et kriminaalõiguse sätted, mis oma sõnastuse tõttu võivad olla diskrimineerivad, tunnistatakse kehtetuks, muudetakse või rakendatakse viisil, mis vastab mittediskrimineerimise põhimõttele.
19. Osalisriigid peaksid tagama, et isiku seksuaalset sättumust või sooidentiteeti puudutavaid isiklikke andmeid ei koguta, talletata ega kasutata mõnel teisel viisil avalike institutsioonide poolt, iseäranis korrakaitse struktuurides, välja arvatud juhtudel, kui see on vajalik spetsiifilistel, seaduslikel ja õigustatud eesmärkidel; olemasolevad andmed, mis nendele põhimõtetele ei vasta, tuleb hävitada.
20. Soovahetuse seadusliku tunnustamise eeltingimused, kaasa arvatud muutused füüsises, tuleks regulaarselt üle kontrollida, et eemaldada kuritahtlikke nõudeid.
21. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad meetmed, et tagada soovahetuse läbinud inimeste täielik seaduslik tunnustus kõigis eluvaldkondades, iseäranis võimaldades nimemuutust ametlikes dokumentides kiirel, läbinähtaval ja juurdepääsetaval viisil; osalisriigid peaksid ka tagama vajadusel vastava tunnustuse valitsusväliste asutuste poolt peamiste dokumentide, nagu näiteks haridust või töökogemust tõendavate tunnistuste, osas.
22. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada transsoolistele staadiumis, mil soovahetus on lõpetatud ja vastavalt eespool asuvatele paragrahvidele 20 ja 21 õiguslikult tunnustatud, õigus abielluda soovahetusjärgsele soo suhtes vastassoolise isikuga.
23. Juhul, kui riigi seadused kehtestavad abielus mitteolevatele paaridele õigused ja kohustused, peavad osalisriigid tagama, et see kehtib mittediskrimineerival viisil nii sama- kui erisoolistele paaridele, kaasa arvatud seoses toitjakaotuspensioni ja rendiõigusega.
24. Juhul, kui riigi seadused tunnustavad registreeritud samasoolist partnerlust, peavad osalisriigid üritama tagada, et nende õiguslik staatus ja õigused ja kohustused vastaksid võrreldavas seisus olevate vastassooliste paaride staatusele.
25. Juhul, kui riigi seadused ei tunnusta ega tekita õigusi ja kohustusi registreeritud samasoolistele partnerlustele ja abielus mitteolevatele paaridele, kutsutakse osalisriike üles vaagima võimalust ilma igasuguse diskrimineerimiseta, kaasa arvatud erisooliste paaride vastu, tagama samasoolistele paaridele õiguslikke vahendeid, millega lahendada praktilisi probleeme, mis tulevad ette ühiskonnas, kus nad elavad.
26. Lapse parimate huvidega arvestamine peaks olema seatud esikohale vanemliku vastutusega seotud otsuste tegemisel ja eestkoste seadmisel; osalisriigid peaksid tagama, et selliseid otsuseid tehakse seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta.
27. Lapse parimate huvidega arvestamine peaks olema seatud esikohale lapsendamisega seotud otsuste tegemisel; osalisriigid, mille seadused lubavad üksikisikutel lapsendada, peaksid tagama, et seadust rakendatakse seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta.
28. Juhul, kui riigi seadused lubavad üksikutel naistel läbida kunstliku viljastamise protseduure, peaksid osalisriigid tagama juurdepääsu nendele protseduuridele ilma seksuaalsel sättumusel põhineva diskrimineerimiseta.
V. Tööhõive
29. Osalisriigid peaksid tagama seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise eest tõhusalt kaitsevate sobivate meetmete kehtestamise ja rakendamise tõõhõives nii avalikus kui erasektoris. Need meetmed peaksid katma tööle võtmise ja edutamise tingimusi, vallandamist, töötasu ning töötingimusi, kaasa arvatud ahistamise ja teiste ohvristamise viiside vastast võitlust ja karistamist.
30. Erilist tähelepanu tuleks pöörata tõhusa kaitse tagamisele transsooliste õigusele eraelu puutumatusele tööhõive kontekstis, eriti töökoha taotlemisel, et vältida nende soolise mineviku või eelneva nime ebaolulist avaldamist tööandjale või teistele töötajatele.
VI. Haridus
31. Võttes arvesse laste huvisid, mis on peamised, peaksid osalisriigid kasutusele võtma vastavaid seadusandlikke ja teisi haridustöötajatele ja õpilastele suunatud meetmeid, et tagada õigus haridusele ilma seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta; see tähendab ka eriti laste ja noorte õiguse tagamist haridusele turvalises keskkonnas ilma vägivalla, kiusamise, sotsiaalse tõrjutuse või muude diskrimineerivate ja alandavate kohtlemisviisideta, mis on seotud seksuaalse sättumuse või sooidentiteediga.
32. Võttes arvesse laste huvisid, mis on peamised, tuleks kõikidel tasanditel kasutusele võtta sobivad meetmed, et soodustada koolides vastastikust sallivust ja austust, hoolimata seksuaalsest sättumusest või sooidentiteedist. See peaks sisaldama objektiivse teabe andmist seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi kohta näiteks koolide õppekavades ja õppematerjalides ning õpilastele vajaliku teabe, kaitse ja toetuse andmist, et võimaldada neil elada vastavalt oma seksuaalsele sättumusele ja sooidentiteedile. Lisaks võivad osalisriigid koostada ning rakendada kooli võrdsuse ja turvalisuse poliitikaid ja tegevuskavasid ning tagada juurdepääs sobilikele diskrimineerimisvastastele koolitustele ja õppevahenditele. Sellised meetmed peaksid arvesse võtma vanemate õigusi seoses nende laste haridusega.
VII. Tervishoid
33. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma vastavad seaduslikud ja muud meetmed, et tagada kõrgeim võimalik tervishoiu tase ilma seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta; iseäranis peaksid osalisriigid arvesse võtma lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste erivajadusi riiklike tervishoiuplaanide, sealhulgas enesetappude ennetamise meetodite, terviseuuringute, meditsiiniliste õppekavade, õppekursuste ja -materjalide arendamisel, ja tervishoiuteenuste kvaliteedi seiramisel ja hindamisel.
34. Kasutusele tuleb võtta sobivad meetmed, et vältida vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni standarditele homoseksuaalsuse haiguseks tunnistamist .
35. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad meetmed, et tagada transsoolistele juurdepääs sobivatele soovahetuse teenustele, nende hulgas transsooliste tervishoiualastele psühholoogilistele, endokrinoloogilistele ja kirurgilistele eriteadmistele, esitamata põhjendamatuid nõudeid; kedagi ei tohi sundida soovahetuse protseduure läbima vastu tema tahtmist.
36. Osalisriigid peaksid kasutusele võtma sobivad seadusandlikud ja muud meetmed, et tagada soovahetuse protseduuride ravikindlustusest kaetavate kulude maksumuse piiramist puudutavate otsuste seaduslikkus, erapooletus ja proportsionaalsus.
VIII. Eluase
37. Kasutusele tuleks võtta meetmed, mis tagavad kõigile inimestele juurdepääsu sobivatele eluasemetele, diskrimineerimata sealjuures seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi alusel; selliste meetmete eesmärk peaks ennekõike olema kaitse pakkumine diskrimineerivate väljatõstmiste eest ning võrdsete õiguste tagamine maa ja teiste varade omandamisel ja säilitamisel.
38. Sobivat tähelepanu tuleks pöörata kodutuks jäämise ohule, mis ähvardab lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi, samuti noori ja lapsi, kes võivad olla eriti altid sotsiaalsele tõrjutusele, kaasa arvatud nende endi perekondade poolt; sellealaseid sotsiaalteenuseid tuleks osutada erapooletu hinnagu põhjal vastavalt isiku vajadustele, ilma diskrimineerimiseta.
IX. Sport
39. Spordis aset leidev homofoobia, transfoobia ja seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhinev diskrimineerimine on, nagu ka rassism ja teised diskrimineerimise vormid, vastuvõetamatud, ja nende vastu tuleb võidelda.
40. Spordialad ja –rajatised peaksid olema avatud kõigile ilma seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimiseta; täpsemalt tuleks kasutusele võtta tõhusad meetmed, mis ennetavad, neutraliseerivad ja karistavad seksuaalsele sättumusele või sooidentiteedile viitavate diskrimineerivate solvangute tegemist spordiüritustel ja seoses spordiüritustega.
41. Osalisriigid peaksid õhutama dialoogi ja toetama spordiseltse ja fänniklubisid spordis tegutsevate lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste vastase diskrimineerimisalase teadlikkust tõstva tegevuse arendamisel ja nendevastaste ütluste ja sallimatuse hukkamõistmisel.
X. Õigus taotleda varjupaika
42. Juhul, kui osalisriikidel on sellekohased rahvusvahelised kohustused, peaksid nad tunnustama põhjendatud hirmu tagakiusamise ees seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu õigustatud põhjusena riigi õiguse kohaselt pagulasseisundi ja varjupaiga andmiseks.
43. Osalisriigid peaksid iseäranis tagama, et varjupaiga taotlejaid ei saadetaks riiki, kus nende elu või vabadus oleks ohus või kus neid ähvardaks seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi tõttu piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise oht.
44. Varjupaiga taotlejaid tuleks kaitsta igasuguste seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhinevate diskrimineerivate poliitikate või tegevuste eest; eelkõige tuleks kasutusele võtta vastavad meetmed, et ennetada füüsilise vägivalla ohtu, iseäranis seksuaalset kuritarvitamist, verbaalset agressioooni või teisi ahistamisviise varjupaiga taotlejate vastu, kellelt on vabadus võetud, ning tagada neile juurdepääs nende olukorda puudutavale informatsioonile.
XI. Riiklikud inimõiguste struktuurid
45. Osalisriigid peaksid tagama, et riiklikke inimõiguste struktuure on selgelt volitatud tegelema seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimisega; eelkõige peaksid nad suutma teha soovitusi seaduste ja poliitika kohta, suurendada avalikkuse teadlikkust ja ka – vastavalt riigi seadustes määratud piiridele – menetleda üksikkaebusi nii era- kui ka avaliku sektori vastu ning algatada kohtumenetlusi või neis osaleda.
XII. Mitmene diskrimineerimine
46. Osalisriike julgustatakse kasutusele võtma meetmeid, mis tagavad, et siseriiklikud õigusnormid, mis diskrimineerimist keelavad või ennetavad, kaitsevad ka mitmese diskrimineerimise eest, kaasa arvatud seksuaalsel sättumusel või sooidentiteedil põhineva diskrimineerimise eest; siseriiklikel inimõiguste struktuuridel peaksid olema laiapõhjalised volitused, mis võimaldaksid neil selliseid probleeme lahendada.