Inimõiguste Keskus viis läbi meedia monitooringu inimõiguste temaatika käsitlemise osas. Vaadeldav periood hõlmas kolme kuud – september kuni november 2007. Monitooringu põhjal koostasid eksperdid analüüsi, milles vaadeldi Eesti meedia arusaama inimõigustest ja sellest tulenevalt nende käsitlust inimõigusalastest probleemidest.

Monitooring täies mahus on kättesaadav siit.

Eesmärk

Selgitada kuidas, mis mahus ja kui tasakaalustatult kajastab Eesti (sh venekeelne) uudismeedia inimõiguste kaitse küsimusi. Eelkõige vaadeldi kirjutiste professionaalset taset (läbi faktoloogia ja õigusteaduse) aga ka artiklite temaatika üldistusastet, objektiivsust, teemade tekkepõhjusi ning nende seostatust konkreetse inimõiguse (või selle rikkumisega).

Meetodid

Monitooringuprojekti läbiviimiseks teostati ülevaade järgmistest eestikeelsetest uudisajakirjandusväljaannetest ja veebiportaalidest:

• Postimees
• Eesti Päevaleht
• SL Õhtuleht
• etv24.ee (eesti keeles)
• Delfi (eesti keeles)
• tarbija24.ee

Samuti analüüsiti järgmisi venekeelseid väljaandeid:

• Postimees (vene keeles)
• Den za Dnjom
• etv24.ee (vene keeles)
• Delfi (vene keeles)

Käesolev uurimus ei sisalda erakondade ega omavalitsuste poolt väljaantavate väljaannete ega välisajakirjanduse väiteid Eestis kaitstavate inimõiguste kohta. Uurimuse eesmärk ei hõlmanud ka sellise televisiooni ja raadio kaudu edastatava info uurimust, mis ei kajastu kirjalikul või elektroonilisel teabekandjal.

Kokkuvõte

• Ajakirjanikud kajastavad peamiselt teemasid, mis initsieeritakse välisekspertide või inimõigustealaste organisatsioonide poolt; toetutakse välisallikatele; viited inimõigustele teisi teemasid käsitlevais artiklites on juhuslikud või kunstlikud;
• Teema on eelkõige seotud poliitikaga, seejärel alles õigusega, inimõigusi on tihti kajastatud fragmentaalselt, teemade (õiguste) ring kitsas või üldistatud;
• Ajakirjanikud ei kasuta ekspertide abi ja vahendavad tihti faktoloogiat ja pressiteateid, hinnangut andmata toetutakse ametnike ja  riigivõimuesindajate argumentidele;
• Ajakirjanikel puuduvad taustateadmised inimõigustest, põhiõiguste ja inimõiguste vahekorrast;
• Uuriv ajakirjandus ei puuduta inimõigusi, ühe teemaga tegeleb mitmeid ajakirjanikke, pole spetsialiseeritust;
• Reeglina puuduvad viited õigusaktidele, nende esinemisel jääb tavalugejale taust keerukaks, kuna info saadakse ilmselt spetsialistilt ja vahendatakse ajakirjaniku poolt;
• Teemade ring väike (diskrimineerimine, Eesti suhtes tehtav kriitika);
• Eesti ja venekeelse meedia koostöö võiks paraneda;
• Vähe on kajastatud riigipoolsete inimõiguste piirangute lubatavust;
• Sisulised artiklid on ilmunud mitteajakirjanike poolt;
• Kajastamata on mitmed olulised arengud (EL Põhiõiguste Harta);
• Poleemika puhul arvestatakse ajakirjanduslike heade tavadega, sõna saavad reeglina kõik osapooled;
• Teema tundub ajakirjanikke huvitavat, areng varasemate aastatega on märgatav.

Monitooringu läbiviijad

• Juhtivekspert – Jean Monnet prof. Tanel Kerikmäe
• Ekspert – Marianne Meiorg
• Assistent – Marina Novozilova