Õigus isikuvabadusele

Epp Lumiste

2011. aastal algatatud muudatused ja arengud isikuvabaduste valdkonnas jätkusid 2012. aastal. Võeti vastu karistusseadustiku muudatus, psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) muudatus läbis kaks lugemist Riigikogus, kuid seda ei võetud vastu. Samaaegselt jõustus ohjeldusmeetmete regulatsioon PsAS-is. Muudest muudatustest väärib märkimist Riigikohtus valminud analüüs, milles käsitleti ka isiku karistusjärgset kinnipidamist ning jõustus Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend, milles tuvastati Eestipoolne Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi EIÕK) artikli 5 rikkumine ning Riigikohtus käsitletud õigusvastaselt vabaduse võtmisega seonduva kahju hüvitamine.

Poliitiline ja seadusandlik areng

30. mail 2012. aastal võeti vastu karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, psühhiaatrilise abi seaduse jt seaduste muutmise seadus, mille kohaselt laiendatakse võimalusi kohaldada ravi karistussüsteemi osana seksuaalkurjategijatele. Ravina mõistetakse seaduses süüdimõistetu allutamist statsionaarsele või ambulatoorsele ravile, mille eesmärk on kuriteo toimepanemise põhjuseks olnud psüühikahäire ravimine või selle häire kontrolli all hoidmine.

Eelnimetatud seadusemuudatus hakkab kehtima 1. juunil 2013. aastal. Kuigi üheks seaduse muudatuse eesmärgiks oli kohaldada ravi seksuaalkurjategijatele, on siiski märkimisväärne, et muudatus on sõnastatud selliselt, et vajadusel saab seda tulevikus ka teistele psüühikahäirega kurjategijatele kohaldada.

2012. aasta jaanuaris algatati Riigikogus ka psühhiaatrilise abi seaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seadus. Seaduseelnõu eesmärgiks on luua psühhiaatrilise abi alaliigina sõltuvusvastane abi ning sõltuvusvastane taastusabi, mis peamiselt on suunatud alaealistele sõltlastele. Eelnõu seletuskirja kohaselt kaasneb sellise sõltuvusvastase abi andmisega ka isiku vabaduse võtmine, mis saab toimuda üksnes kooskõlas seadusega.[1] Riigikogus toimus ka kaks seaduseelnõu lugemist, kuid 2012. aasta lõpuks ei olnud seadust vastu võetud. Kuna eelnõu riivab nii põhiõigusi kui ka kohaliku omavalitsuste valitsemisala, on eelnõu menetlemisse kaasatud ka kohaliku omavalitsuse üksused ning teised olulised asutused.

Eelmises inimõiguste aruandes pikalt analüüsitud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS-i) muudatused jõustusid 1. septembril 2012. aastal. Need seadusemuudatused võimaldavad kinnisesse asutusse paigutatud isiku suhtes kohaldada ohjeldusmeetmeid. PsAS-i § 14 annab tervishoiuteenuse osutajale õiguse rakendada ohjeldusmeetmeid, kui isiku psüühikahäire tõttu on otsene oht enesevigastuseks või vägivallaks teiste isikute suhtes. Alljärgnev täiendab 2011. aasta inimõiguse analüüsis väljatoodud ohjeldusmeetmete regulatsiooni.

PsAS-ist nähtub, et ohjeldusmeetme kohaldamine on n-ö viimane võimalus. See tähendab, et tervishoiuteenuse osutaja peab eelnevalt analüüsima, kas esineb muid ja vähem invasiivseid vahendeid ohu kõrvaldamiseks. Inimõigusi vähem riivavateks meetmeteks on näiteks vestlus isikuga ja suuline rahustamine.[2] Alles nende minimaalsete jõumeetmete ebaõnnestumise korral on tervishoiuteenuse osutajal õigus kohaldada ohjeldusmeetmeid.

Kuivõrd ohjeldusmeetmete kohaldamisel on tegemist isikuvabaduste piiramisega, siis on sotsiaalministri määrusega kehtestatud ka järelevalve kord selliste meetmete üle. Kuivõrd viimase inimõiguste aruande ajaks nimetatud määrust ei olnud veel välja töötatud, siis keskendub käesolev aruanne just nimelt määruses ettenähtud korrale. Määruse kohaselt on tervishoiuteenuse osutajal kohustus hinnata isiku seisundit ja ohjeldusmeetme jätkuvat vajadust. Olenevalt ohjeldusmeetme intensiivsusest (kas ravim, mehhaaniline ohjeldamine või eraldusruumi paigutamine) on määrusega kehtestatud ka seisundi hindamise sagedus. Kõige sagedamini (üks kord iga 15 minuti jooksul) tuleb kontrollida isiku paigutamist eraldusruumi. See näitab, et eraldusruumi paigutamine on isikuvabaduste kõige intensiivsem riive ning selle jätkuvust tuleb pidevalt kontrollida.

Määruse §-i 2 alusel on tervishoiutöötajal selgituskohustus, mille käigus tuleb isikut informeerida ohjeldusmeetme rakendamise põhjustest. Samuti on sätestatud aruandmiskohustus Terviseametile. Kuigi 2012. aastal koostatud Õiguskantsleri 2011. aasta tegevuse ülevaate kohaselt on endiselt probleemina esile toodud ohjeldusmeetmete registri pidamist (või selle puudulikkust), siis ülevaade on koostatud enne määruse vastuvõtmist. Hetkel kehtiv määrus näeb ette, et kõik ohjeldusmeetmed tuleb kanda isiku haiguslukku.[3] Kuigi määrus ei reguleeri registri pidamist, peaks ohjeldusmeetmete kandmine haiguslukku tagama täpse ja korrektse ülevaate ohjeldusmeetmete kohaldamisest. Nimetatud meetmete eesmärgiks on tagada isikuvabaduste riive kontroll ka kõrgemal seisvate asutuste poolt, mis tagab EIÕK õiguste ja vabaduste piiramise seaduslikkuse kontrolli.

Seega, ohjeldusmeetmete kasutamine n-ö viimase võimalusena, isiku teavitamine rakendatud meetmetest ja ohjeldusmeetmete dokumenteerimine, peaksid tagama nende seaduslikkuse ja vajalikkuse kontrolli.  Samuti tähendab eelnev seda, et isikuvabaduste piiramine toimub üksnes hädavajalikes olukordades ja seaduse alusel.

Kohtupraktika

4. oktoobril 2011. aastal tegi Euroopa inimõiguste kohus (edaspidi EIK) otsuse asjas S. vs. Eesti, mis jõustus 4. jaanuaril 2012. aastal. Selles otsuses leidis EIK, et Eesti oli rikkunud EIÕK artiklit 5.

Eelnimetatud lahendis analüüsis EIK PsAS-i alusel isiku sundravile paigutamist. Kaebaja hinnangul ei olnud tema paigutamine sundravile kooskõlas Eesti seadustega ning seetõttu ka vastuolus EIÕK-ga. Kaevatavaks seaduseks oli PsAS. EIK sedastas, et PsAS oli piisavalt selge ja samas ilma liigse jäikuseta. Samaaegselt analüüsis EIK, kas isikuvabaduste piiranguga ei olnud rikutud kohustust, et selline piirang peab olema seaduslik (ptk 41). Konkreetse kaasuse faktiliste asjaolude põhjalt leidis EIK, et isiku paigutamine tahtevastasele ravile ei olnud kooskõlas riigisisese seadusega (pt 44). EIK poolt tuvastatud rikkumine seisnes selles, et isik oli paigutatud sundravile, kuid isiku ärakuulamist ei olnud viivitamata teostatud. Nimelt kuulas Harju Maakohus kaebaja isiklikult ära alles 15 päeva pärast kinnisesse asutusse paigutamist.

Eelnevast nähtub, et 15-päevane viivitus isiku ära kuulamisel rikub EIÕK artiklis 5 sätestatud isikuvabadust.

Täiendavalt hindas EIK probleemseks asjaolu, et Riigikohus oli üksnes tuvastanud menetlusnormi rikkumise, kuid ei olnud teinud edasisi järeldusi ning heastamist kaebajale. Kokkuvõtvalt jõudis EIK järeldusele, et tegemist oli konventsiooni artikli 5 rikkumisega ning määras kaebajale hüvitise.

Lisaks EIK kohtuotsusele käsitles ka Riigikohus EIÕK artiklit 5. Kuigi kohtuasja määruse tegi Riigikohus 10. jaanuaril 2013. aastal, toimus asja menetlus 2012. aastal.[4] Nimetatud lahendis oli maakohus lubanud isiku vahistada seoses kahtlusega, et isik võib vabadusse jäädes tunnistajaid mõjutada. Maakohtu vahistamismääruses tugineti EIÕK artikli 5 alusel kujundatud praktikale. Riigikohus selgitas EIÕK artikli 5 kohaldamist ning märkis muuhulgas, et: “Euroopa Inimõiguste Kohus on küll õigustatud hindama, kas vabaduse võtmisel oli järgitud siseriiklikku õigust, kuid tema pädevuses ei ole siseriikliku õiguse täiendamine uute vahistamisaluste loomise kaudu.” Samuti rõhutas Riigikohus, et EIÕK artikkel 5 ei saa olla kahtlustatava isiku olukorra halvendamise õiguslikuks aluseks.[5]Seega leidis Riigikohus, et kohtud ei saa täiendada siseriiklikke vahistamise aluseid EIÕK artiklil 5 põhineva kohtupraktika alusel, seda eriti olukorras, kus sellega halvendatakse isiku olukorda.

Täiendavalt käsitles Riigikohus EIÕK artikli 5 kohaldamist ka seoses alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisega. Riigikohtu 28. novembri 2012. aasta haldusasja otsuses nr 3-3-1-60-12 leidis kohus, et kuivõrd isiku vabaduse võtmine oli seadusvastane, siis oli tegemist EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumisega. Kuna alama astme kohtud olid tagastanud kahju hüvitamise kaebuse seoses kahju tekkimise tõendamatusega, siis rõhutas Riigikohus, et alusetult vabaduse võtmise tulemusel “ei saa kaebajal mittevaralise kahju tekkimist ilmselgelt välistada ning vastav nõudeõigus on tal EIK lahendite valguses ja PS § 25 alusel olemas.” Riigikohus saatis asja tagasi esimese astme kohtule menetlusse võtmiseks.

Sellega kinnitas Riigikohus põhimõtteliselt, et alusetult vabaduse võtmise tulemusena on isikul riigivastutuse seaduse §-i 15 alusel õigus taotleda ka mittevaralise kahju hüvitamist.

Täiendavalt kinnitas Riigikohus mitmel korral, et isikul, kes on viibinud alusetult vangistuses, on õigus kahju hüvitamisele.[6] Eelnevate lahendite alusel on põhjendatud järeldus, et isikutel, kelle EIÕK artiklis 5 nimetatud õigusi on rikutud, on õigus hüvitisele. Eelnevast nähtub, et Eesti kohtud kohaldavad artiklist 5 tulenevaid kohustusi ning isikuvabadused on kohtu poolt kaitstud.

Statistika ja uuringud

2012. aastal ilmus ülevaade Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kasutamisest Riigikohtu lahendites.[7] Analüüs käsitleb muuhulgas ka nüüdseks põhiseadusvastaseks tunnistatud karistusjärgset kinnipidamist ning täiendavalt märgitakse ka kohtuotsustele lisatud eriarvamustes väljendatud seisukohti. Kriitikana on märgitud, et Riigikohus on kohaldanud EIK kohtupraktikat valikuliselt ning tähelepanuta on jäetud EIK praktika seoses EIÕK artikli 5 lg 1 punkti a kohaldamisel.[8]

Ülevaade ei anna hinnangut, kas EIK praktika kohaldamisel oleks Riigikohus pidanud jõudma teistsuguse lahenduseni, vaid lihtsalt juhib tähelepanu sellele, et EIK praktika kohaselt võib karistusjärgne kinnipidamine teatud juhtudel õigustatud olla.

Kokkuvõte

2012. aastal vastu võetud seadused ja jõustunud kohtuotsused tagavad isikuvabaduste jätkuva kaitse. Kuigi osa seadusemuudatustest algati 2012. aastal, jõustuvad need alles 2013. aastal ning nende mõju ei ole veel võimalik hinnata.

Ohjeldusmeetmete rakendamise ja kohaldamise kord tagab kahtlemata parema inimõiguste kaitse olukorras, kus isiku vabadust on piiratud.

Soovitused

• Kuigi Sotsiaalministri vastav määrus, mille kohaselt kantakse ohjeldusmeetmed isiku haiguslukku, ei reguleeri registri pidamist, peaks ohjeldusmeetmete kandmine haiguslukku tagama täpse ja korrektse ülevaate ohjeldusmeetmete kohaldamisest.
• Tuleb tagada, et ka sundravile paigutatud isikuid kuulaks kohus ära viivitamatult. Kusjuures 15 päeva ei vasta “viivitamatu” kriteeriumile (EIK otsus S. vs. Eesti).