Õigus austusele perekonna- ja eraelu vastu

 

Kari Käsper, Marianne Meiorg

2012. aastal toimunud märkimisväärseid sündmusi privaatsusõiguse valdkonnas saab jagada kahte temaatilisse gruppi: andmekaitse ja jälitustegevus. Privaatsusõiguse teistel teemadel suuremaid muudatusi ei toimunud. Justiitsministeeriumis käib töö perekonnaseaduse täiendamiseks, kuid need muudatused puudutavad õigust austusele perekonnaelu vastu üksnes põgusalt.

2011. aasta inimõiguste aruandes mainitud väiksemamahulistest eelnõudest toimus arenguid kahes. 30. mail 2012 võeti Riigikogus vastu eelnõu, mis võimaldab seksuaalkurjategijatel ja narkomaanidel valida vabadusekaotuse osalise alternatiivina ravi. Nagu eelmises aruandes sai mainitud, on tegemist positiivse arenguga. 5. detsembril  2012 võttis Riigikogu vastu eelnõu, mis puudutas vangide isiklikke asju ning lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi. Põhiline muudatus oli kokkusaamiste regulatsiooni toomine ministri määrusest seaduse tasandile, mis on inimõiguste seisukohalt kahtlemata oluline areng, kuna tegemist on isiku inimõigusi piirava regulatsiooniga. Samuti lisandus kokkusaamise keelu põhjendamise kohustus, mis on samuti positiivne areng vangide inimõiguste kaitses.

Poliitiline areng

Eestis on üks olulisemaid privaatsusõigust reguleerivaid õigusakte isikuandmete kaitse seadus, mille teemavaldkonnas on viimasel ajal toimunud märkimisväärseid muudatusi, ent seadust ennast pole muudetud 2011. aasta 1. jaanuarist. Seaduse tekstile on ette heidetud üldsõnalisust, mistõttu on selle suhteliselt uue regulatsioonivaldkonna puhul Eestis veel palju ebaselgust.[1] Tegemist on EL-i andmekaitse direktiivi 95/48/EÜ üle võtva õigusnormiga, mis paraku on üle võetud direktiiviga sarnases üldistuse astmes, kuigi oleks võinud eeldada, et õigusselguse huvides täpsustatakse reegleid Eesti kontekstile vastavalt.

Euroopa Komisjon avaldas 25. jaanuaril 2012. aastal õigusaktide eelnõude paketi, millega ajakohastatakse EL-i andmekaitsereegleid. Sealhulgas on kavas asendada senine andmekaitsedirektiiv otsekohalduva määrusega, mis tähendaks ka senikehtinud liikmesriigi õigusaktide (sh isikuandmete kaitse seaduse) asendamist detailsete üleeuroopaliste reeglitega, et tagada isikuandmete ühtlane ja tõhusam kaitse ning soodustada piiriülest kauplemist (eriti digitaalvaldkonnas). Senine, 1995. aastal vastu võetud direktiiv on mitmes osas ajale jalgu jäänud. Reformiga viiakse reeglid kooskõlla tänapäeva vajadustega, kuigi üldisi põhimõtteid ei muudeta.

Eesti ametkondade suhtumine reformi oli pigem tõrjuv ning kriitiline. Andmekaitse Inspektsioon (AKI) avaldas oma kodulehel analüüsi, milles tõi välja mitmeid pakutud reformi kitsaskohti.

Muuhulgas väideti analüüsis, et tegemist on ülereguleerimisega, põhjendades seda seniste reeglite ning pakutud määruse teksti pikkuse vahega (komisjoni poolt pakutud määruse eelnõu on 94 lk pikk, Eesti isikuandmete seadus vaid 11 lk). AKI analüüsi kohaselt teeb määruse vormi kasutamine “isikuandmete kaitsest asja iseeneses ega soosi eri väärtuste kaalumist (privaatsus versus sõnavabadus, innovatsioon, ühiskonna läbipaistvus jne).”[2] Samuti leitakse analüüsis, et “[m]äärusega luuakse jäik normistik, mis [on] orienteeritud tänasele, aga jääb jalgu homsele infoühiskonna arengule.”[3] Samas ei ole AKI oma kohati loosunglikke seisukohti detailsemalt põhjendanud ega peatunud analüüsis kriitikal, et Eestis hetkel kehtiv regulatsioon on liiga üldine ning seetõttu ebaselgust tekitav.

AKI toob välja ka puudusi Euroopa Komisjoni eelnõu mõjuanalüüsis, väites näiteks, et eelnõu puhul ei peetud kinni komisjoni-sisestest menetlusreeglitest. Samuti väidab AKI, et “[e]ttevõtlust puudutavad hinnangud on fantaasia,”[4] ning, et halduskoormus tegelikult kasvab. Paraku on analüüsis sisalduvad väited jäänud enamasti paljasõnaliseks, sest ei selgu, millel põhineb AKI hinnang halduskoormuse suurenemise kohta. AKI küll loetleb mitmeid uusi kohustusi, mis tekivad eelkõige suuremas mahus andmeid töötlevatele ettevõtjatele, ent ei selgita, kas ja kuidas nendest tulenevalt halduskoormus oluliselt suureneks või kui ka halduskoormuse suurenemine toimub, siis kuidas see on ebaproportsionaalne või kuidas oleks võimalik samu eesmärke saavutada teiste meetmetega.

AKI analüüsi kohaselt väheneb reformi tõttu ühiskonna avatus, sest: “[o]n alust eeldada, et rahvuslike erisuste korral sunnitakse kõigile peale kõige karmim võimalik andmekaitsekäsitlus”[5] ning seega bürokraatia suureneb. Samas ei selgitata kuigi täpselt, mis tegelikult viib andmekaitsereformi Euroopa Komisjoni pakutud eesmärkidega vastupidisele tulemusele. AKI soovitab pigem keskenduda olemasoleva direktiivi täiustamisele. AKI kriitilised seisukohad andmekaitsereformi mõttekuse suhtes on säilinud ka 2013. aasta alguseks.

Ka Eesti valitsuse seisukohad andmekaitsereformi osas olid kriitilised selles osas, mis puudutab erinevate liikmesriikide erinevate põhiseaduslike väärtuste tasakaalustamist, sh andmetele ligipääsu ning väljendusvabadust.[6] Eesti valitsus oli samuti mures, et uued reeglid võivad hakata takistama teaduse edenemist ja innovatsiooni, ligipääsu infoühiskonna teenustele ning internetis ajaloolise mälu jäädvustamisele. Sarnaselt AKI-le on ka valitsuse arvamuses viidatud halduskoormuse suurenemisele ning Euroopa Komisjoni rolli suurenemisele, eriti kaheldakse harmoniseerimise vajaduses kriminaalõiguse valdkonnas ning karistuste osas. Hiljem on läbirääkimiste käigus valitsuse seisukohad leebemaks muutunud.[7]

Arutelud andmekaitsereformi üle jätkuvad eeldatavasti ka 2013. aastal. Eesti ametkondade, eriti isikuandmete kaitse järelevalve eest vastutava AKI tugev vastuseis senisest tõhusamale privaatsuse kaitsele on mõnevõrra üllatav, eriti kuna Eesti väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel oleks ühtsete andmekaitsereeglite tõttu suurenenud usaldusest e-teenuste ja e-kaupade suhtes palju võita. Samuti ei ole seni põhjust väita, et pakutud reeglid oluliselt ohustaksid privaatsusõiguse tasakaalu teiste inimõigustega, eelkõige väljendusvabadusega.

Seadusandlik areng

Seadusandlikus arengus toimus 2012. aasta 6. juunil kaks muudatust. Esimene neist on väiksemahuline ning puudutas menetlusdokumentide elektroonilist kättetoimetamist. Vastu võetud riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus võimaldab kohtul isikut teavitada menetlusdokumentide kättesaadavaks tegemisest ka avalikust arvutivõrgust leitud telefoninumbril, e-posti aadressil, virtuaalse sotsiaalvõrgustiku oletataval kasutajakonto lehel või muu virtuaalse suhtluskeskkonna lehel, mida avalikus arvutivõrgus avaldatud teabe kohaselt võib adressaat eeldatavasti kasutada või millel edastatud teave võib eeldatavasti jõuda adressaadini. Kohus avaldab küll adressaadi oletataval virtuaalse sotsiaalvõrgustiku kasutajakonto lehel või muu virtuaalse suhtluskeskkonna lehel teavituse võimaluse korral viisil, mille kohaselt teavitus ei ole muule isikule peale adressaadi nähtav, kuid sellise meetodi kasutamisel on suur võimalus, et info avaldatakse näiteks sama nimega isikutele. Mõju privaatsusele on pigem väike, eriti võrreldes potentsiaalse kasuga, mida toob kaasa menetlusdokumentide kättetoimetamise kiirenemine.

Teine 6. juunil 2012 vastu võetud, kuid inimõiguste seisukohast võibolla isegi suurema tähtsusega seadusemuudatus puudutab jälitustegevust. Vastu võeti kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, mis muudab märkimisväärselt seni kehtinud jälitustegevuse regulatsiooni. Selle menetlusega seondus ka 2011. aasta inimõiguste aruande üks põhilisi teemasid, kuna see sai ühiskonnas ulatusliku kriitika osaliseks. Saaga ei ole siiski siiani veel lõppenud, kuna Keskerakond esitas 16. oktoobril 2012. aastal eelnõu, mis omakorda teeb sama regulatsiooni muutmiseks ettepanekuid.

Juunis vastu võetud seadus ei erine väga palju 2011. aasta inimõiguste aruandes kirjeldatust. Kogu kriitika, mis siis sai lühidalt kokku võetud, kehtib ka nüüdseks vastu võetud seaduse kohta, kuna suurt osa nendest kommentaaridest arvesse ei võetud. Laias laastus puudutavad need kommentaarid kuute aspekti: omanikupäringut ja kõneeristuste nõudmist, jälitustoimingu tegevuse aluseid, jälitustoiminguga saadud andmete kasutamist, jälitustoiminguteks loa andmist, järelevalvet jälitustoimingute üle ning isikute teavitamist lõpetatud jälitustoimingutest. Lisaks peab ära mainima ka Advokatuuri poolt tõstatatud probleemi, mille kohaselt ei paku uus regulatsioon piisavalt kaitset kliendi-advokaadi vahelisele suhtlusele. Advokatuur leiab, et kriminaalmenetluse seadustik (edaspidi: KrMS) § 126⁷, mis keelab sellise suhtluse jälitustoimingute raamidesse jäämisel selle kasutamise tõendina, ei ole piisav kaitse. Juunis vastu võetud seaduses ei tehtud selles osas mingeid täiendusi. Keskerakonna algatatud seaduseelnõu aga sisaldab mitmeid sellekohaseid sätteid.

Kõikide asjaosaliste ühiseks kriitikaks juunis vastu võetud seaduse vastu (mida väljendati menetlemise jooksul) olid omanikupäringut ja kõneeristuste nõudmist puudutavad muudatused. Esiteks jäeti need jälitustoimingute nimekirjast välja. See tähendab, et isikutel puuduvad nende õiguste kaitseks need garantiid, mis kohalduvad jälitustoimingutele. Teiseks jäeti täielikult kõrvale ka Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu mure selle üle, et on laiendatud ametkondade ringi, mis võivad sideettevõtetelt taolist infot nõuda. Riigikogule saadetud eelnõus ignoreeriti tehtud märkusi ning ka Riigikogu menetluse tulemusel muudatusi ei tehtud, kuigi Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond soovitas kriitikat arvestada.[8] Riigikogu läks tegelikkuses hoopis teist teed ning vastupidiselt soovitatule laiendas õigustatud ametkondade ringi veelgi (elektroonilise side seaduse § 111¹ lõige 11 punkt 6). Seega on lisaks omanikupäringu ja kõneeristuse nõudmise lihtsustamisele nüüd ka suuremal hulgal ametkondadel[9] õigus neid sideettevõtetelt nõuda.

Samaväärse kriitika osaliseks sai ka jälitustoimingu tegevuste aluste määratlus uues regulatsioonis. Kuigi olukorra paranemine võrreldes esialgse regulatsiooniga on märgatav, leiavad kriitikud, et areng ei olnud siiski piisavalt suur, et olla kooskõlas kaasaegsete inimõiguste standarditega. Muutmata kujul jäi Riigikohtu vastuseisust hoolimata seaduse muudatusse sisse jälitustegevuse üks alus, milleks on “vajadus koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta” (KrMS § 126² lg 1 p 1). Riigikohus oli leidnud, et kuriteo ettevalmistus peaks olema jälitustegevuse objektiks üksnes siis, kui ettevalmistamine ise on karistatav, kuid Justiitsministeerium seda seisukohta ei jaganud. Siiski ilmus 2012. aasta alguses Riigikogusse saadetud eelnõusse täpsustus, et teabe kogumine peaks toimuma kuriteo ettevalmistamise “avastamise või tõkestamise eesmärgil”. Samaks jäi aga isikute ring, kelle suhtes on jälitustoimingut lubatud teha – aspekt, mis sai samuti Riigikohtu kriitika osaliseks. Valitsusest Riigikokku saadetud eelnõus oli samaks jäänud ka kuritegude kataloog, mille puhul võidakse jälitustegevust teha. Vastupidiselt Advokatuuri kriitikale seda kataloogi laiendati. Riigikogu õiguskomisjoni esimehe sõnul laiendati seda Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi õhutusel. Sellega mindi mööda eelnõu koostamiseks kokku kutsutud töögrupis (vt 2011. aasta inimõiguste aruannet, lk 52) otsustatust, mida niikuinii juba kritiseeriti.

Üheks märkimisväärseimaks muudatuseks jälitustegevuse valdkonnas on Justiitsministeeriumi poolt tehtud muudatus, mis ei luba jälitustegevust enam alustada üksnes jälitusasutuse (nt praeguses mõistes Politsei- ja Piirivalveameti) loal. Tõepoolest on juunis vastu võetud seadusemuudatuse kohaselt nüüdsest vaja jälitustegevuse alustamiseks luba kas prokuratuurilt või kohtult. Advokatuur kritiseeris seaduse eelnõu staadiumis asjaolu, et osa jälitustegevusest on üksnes prokuratuuri otsustada. Tegelikkuses on prokuratuuri otsustada üsna suur osa jälitustegevusest – isiku, asja või paikkonna varjatud jälgimine, võrdlusmaterjali varjatud kogumine ja esmauuringute tegemine ning asja varjatud läbivaatamine või asendamine (KrMS § 126⁵ lõige 1). Üksnes postisaadetiste läbivaatus, üldkasutatava elektroonilise side võrgu kaudu edastatavate sõnumite või muul viisil edastatava teabe salajane pealtkuulamine või -vaatamine (nt telefonikõnede pealtkuulamine) ning kuriteo matkimine nõuavad kohtu luba (KrMS § 126⁶ ja § 126⁷). Samas on kohtu luba vajavate toimingute puhul selle aluseks olev kuritegude kataloog niikuinii väga piiratud võrreldes üksnes prokuratuuri luba vajavate jälitustoimingute aluseks olevate kuritegude kataloogiga. Riigikogus lisati seadusesse üks säte, mille kohaselt peab üle ühe aasta kestvaks jälitustoiminguks saama eraldi loa (KrMS § 126⁴ lõige 6). Ühelt poolt on tegemist positiivse parandusega, kuna piiratakse jälitustoimingute kestust, mida muidu võiks pikendada (enamasti kahe kuu haaval) lõpmatuseni (KrMS § 126⁵ lõige 1, § 126⁶ lõige 5, § 126⁷ lõige 3, § 126⁸ lõige 3). Teisest küljest võib riigi peaprokurör[10] kestust pikendada, kui algset luba ei andnud kohus, mis puhul saab toimingut pikendada samuti üksnes kohus. Kohtu ja prokuratuuri võime tõttu lubasid anda on arusaamatu endise justiitsministri sõnavõtt Riigikogus, kus ta rõhutas kohtu kontrolli suurenemist eelkõige edasilükkamatutel juhtudel jälitustoiminguks loa andmisel.[11] Kohtu loa andmine edasilükkamatutel juhtudel on vajalik üksnes nende toimingute juures, kus niikuinii oleks kohtu luba vaja isegi kui tegemist ei oleks edasilükkamatu juhuga. Muudel juhtudel võib edasilükkamatutel juhtudel loa anda prokuratuur (KrMS § 126⁴ lõiked 2 ja 3).[12] Tõesti, võrreldes endise jälitustegevuse seaduse regulatsiooniga, kus kohtu roll on väike, on tegemist tõesti positiivse arenguga, kuid võrreldes uue regulatsiooni algse variandiga muutust ei ole. Kuid kriitikute seisukohalt ei ole see endiselt veel piisav.

Kohtu roll on juunis vastu võetud seaduse muudatuses piiratud ka jälitustegevuse järelevalve teostamisel. Riigikohus leidis oma arvamuses, et jälitustegevuse üle järelevalve teostamine on KrMS-i § 126¹⁵ kohaselt liigselt kontsentreeritud prokuratuurile. Selle sätte kohaselt teostab järelevalvet antud loa ja tegeliku jälitustoimingu vastavuse üle prokuratuur. Vaatamata Riigikohtu kriitikale lisati see säte vastu võetud seadusemuudatusele muutmata kujul. Seega teostab prokuratuuri loal tehtud jälitustoimingu üle kontrolli prokuratuur ise. Riigikogu lisas üksnes sätte, mis kohustab Justiitsministeriumi iga-aastaselt avaldama statistilisi andmeid läbi viidud jälitustegevuste kohta (KrMS-i § 126¹⁵ lõige 4). Kokkuvõttes on järelevalve jälitustegevuse teostamise üle samuti üsna suures ulatuses prokuratuuri, mitte kohtu või parlamentaarse võimu käes.

Vaatamata õiguskantsleri ja Advokatuuri kriitikale jäid muutmata ka sätted, mis puudutavad isiku jälitustegevuse lõppemisest teavitamist. Taaskord on olukord märkimisväärselt paranenud võrreldes algse regulatsiooniga, kuid kriitikute arvates ei ole siiski piisavalt kaugele mindud. Prokuratuuri lubada on jälitustoimingu raames kogutud teatud info isiku eest varjamine (KrMS-i § 126¹⁴). Samas on prokuratuuri esmane kontroll isiku teavitamata jätmise üle täiendatud lõpliku kontrolliga kohtu poolt, kuid kohus sekkub alles ühe aasta möödudes jälitustoimingu lõppemisest (KrMS-i § 126¹³ lõige 4). Riigikogu lisas veel sätte, mille kohaselt võib ühe aasta möödudes kohtult saadud teavitamata jätmise luba pikendada veel ühe aasta võrra (KrMS-i § 126¹³ lõige 5). Selle lisandusega pikendati veelgi perioodi, mil isikut võidakse mitte teavitada tema suhtes aset leidnud jälitustoimingutest. Kuid endiselt on võimalik tähtajatu teavitamata jätmine, mida kritiseerisid teravalt nii õiguskantsler kui Advokatuur. Selle puudujäägi tõsisust on pikemalt lahatud eelmise aasta inimõiguste aruandes.[13]

Lisaks eelnevale tegi Riigikogu seaduses ka ühe positiivse muudatuse – lisas jälitustoimingute infosüsteemi loomise (KrMS-i § 126¹⁷). See tagab mingisugusegi statistilise ülevaate, mis hetkel puudub, nagu tuli välja ka justiitsministri sõnavõtust seadusmuudatuse esitlemisel Riigikogus.[14] Hetkel puudub ülevaade näiteks sellest kui suures osas on isikuid jäetud teavitamata nende suhtes aset leidnud jälitustoimingutest. Ülevaate saamine aitab kahtlemata kaasa ka jälitustegevuse regulatsiooni ja selle järelevalve tõhususe tõstmisele.

Juunis Riigikogus vastu võetud seadusemuudatuse menetlemise osas võib välja tuua paar tähelepanekut. Esiteks, ühtegi Advokatuuri ning Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ettepanekut arvesse ei võetud ning Riigikohtu ja õiguskantsleri ettepanekutest võeti arvesse ainult üks. Samal ajal jäeti Riigiprokuratuuri märkustest arvestamata ainult üks. Seadusemuudatuse menetlemise käigus Riigikogus ignoreeriti suures osas ka Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakonna arvamust. See tähelepanek paneb hoopis erilisse valgusesse Advokatuuri märkuse, mille kohaselt “töörühmas esitati nii Eesti Advokatuuri kui ka teiste institutsioonide (eelkõige Riigikohtu) esindajate poolt mitmeid ettepanekuid nii põhimõtteliste küsimuste kui ka regulatsiooni detailide kohta, millest suur osa jäid kahjuks tähelepanuta selle põhjendusega, et töörühma enamus neid ei toetanud. Selline enamuse tahtele allutatud menetlus ei ole oluliste õiguslike probleemide lahendamisel kohane, eriti olukorras, kus töörühma koosseis determineeris juba ette selle, et erimeelsuste korral on määrav Justiitsministeeriumi ametnike seisukoht.”[15] Teiseks, jälitustegevuse regulatsiooni uuendamise teist ringi (alates töögrupi moodustamisest) kasutati selleks, et seda veelgi enam prokuratuuri ja jälitusasutuste kasuks kallutada (vt nt KrMS-i § 126² lg 1 p 1, KrMS § 126¹² lõige 3). Ka Riigikogus tehtud muudatused on pigem nende riigiasutuste huvidest lähtuvad ja inimõigustest tulenevaid argumente eiravad (välja arvates võibolla üks muudatus – § 126⁴ lõige 6 – kuid ka selle puhul on selle mõju küsitav, vt eespool). Äärmiselt kurvastav on vägikaika vedamine Riigikohtuga. Tõenäosus, et seda regulatsiooni puudutavad vaidlused kohtutesse või ka Riigikohtusse jõuavad, on väike, mistõttu ei pruugi see seadus ka kunagi Riigikohtu kontrolli alla sattuda.

Kohtupraktika

Õigust era- ja perekonnaelule puudutas 2012. aastal kolm suuremat kohtuotsust. Esimese tegi Eesti kohta Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi: EIK) ning see puudutas kaitse juurdepääsu jälitustoimingute käigus kogutud tõenditele.[16] Kuna sellest on juba pikemalt kirjutatud peatükis õigusest õiglasele kohtuarutelule, siis sellel siin enam ei peatu. Teine, samuti EIK otsus, puudutas ka meedias kajastust leidnud juhtumit, kus ema oli Itaaliast lahkunud oma tütrega. Itaallasest isa esitas Eestile lapse tagastamise taotluse vastavalt Haagi lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelisele konventsioonile. Eesti kohtud rahuldasid selle taotluse. Tütre ema esitas EIK-le Eesti vastu kaebuse, mis vaidlustas Eesti kohtute otsuse laps Itaaliasse tagastada. EIK leidis, et Eesti kohtud olid Haagi konventsiooni sätteid kohaldanud korrektselt ning et lapse peab tõesti Itaaliasse tagastama. Sellest tulenevalt leidis kohus, et tütre ema kaebus EIK-le on selgelt põhjendamatu ning seetõttu vastuvõetamatu ja sisulisele arutelule ei kuulu. Kolmanda era- ja perekonnaelu puudutava kaasuse tegi Riigikohus ning see puudutas andmekaitset. Riigikohus leidis kaasuses 3-3-1-3-12, et varem avaldatud isikuandmete korduv avaldamine vajab eraldi õiguslikku alust. Vaidlus puudutas varem kohtumenetluse käigus avaldatud tsitaate kinnipeetava päevikust ja telefonikõnedest, mis avaldati kinnipeetava nõusolekuta Justiitsministeeriumi väljaandes Vangla Ekspress. Kohus täpsustas ka, et riik ei saa ise oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele.

Statistika ja uuringud

2012. aasta mais avaldati jälituslubade statistika 2011. aasta kohta. Selle kohaselt vähenes võrreldes 2010. aastaga nii kohtu kui prokuratuuri poolt väljastatud jälituslubade arv 4 % ning kriminaalasjade arv, mille raames jälituslube väljastati 9%. Kõige rohkem anti lube kõneeristuse saamiseks ning omanikupäringuks, mida 2012. aasta juunist ei loeta enam jälitustegevuseks (vt seadusandlikke arenguid). 2012. aasta statistika ei ole inimõiguste aruande koostamise ajal veel ilmunud.

Kokkuvõte

Uuritaval perioodil privaatsusõiguse osas suuremaid edasiminekuid ei toiminud. Jätkuvalt on murettekitav jälitustegevuse regulatsioon, mille osas ei ole tehtud piisavalt pingutusi, et tagada inimõiguste kaitse. Jälitustegevus kui oluline privaatsusõiguse riive peab olema selgelt reguleeritud ning mitte minema kaugemal sellest, mis on vajalik.

Soovitused

• Vaadata üle jälitustegevuse regulatsioon lähtuvalt isikute inimõigustest ning loobuda Euroopa Liidu vastavasisulise regulatsiooni Eesti õigusesse ületoomisest viisil, mis on saanud Euroopa Komisjoni halvakspanu osaliseks.
• Hakata koguma jälituslubade statistikat, mis tooks välja ka arvulisi näitajaid isikute teavitamisest nende suhtes lõpetatud jälitustegevusest.
• Soodustada objektiivset arutelu Euroopa Liidu andmekaitsereformi sisu ja võimalike mõjude osas.