Põhiteemaks oli riiklike inimõiguste kaitse asutuste, võrdõiguslikkusvolinike ja vabaühenduste koostöö. Selles osas on kahju tõdeda, et Eestis riiklikku inimõiguste kaitse asutust, mis oleks taotlenud endale sellist staatust, üldse ei eksisteeri. Kõige lähedasem sellele oleks meil ehk õiguskantsleri institutsioon, mis vajaks aga oluliset mandaadi laiendamist, et nõuetele vastata. Hoolimata sellest, et Eestist polnud kohtumisel kohal ei voliniku ega õiguskantsleri esindajat tasuks Eestis vabaühenduste ja nende institutsioonide parema koostöö peale rohkem mõelda. Soovitakse ju saavutada samu eesmärke, kuigi mängitakse erinevaid rolle. Peamine küsimus, mis selles kontekstis lahendust vajab, on, et kuidas saavutada suuremat koostööd, jäädes samas sõltumatuteks.

Samuti oli arutluse all uus ja keerulisena tunduda näiv mitmese diskrimineerimise temaatika. See puudutab olukordi, kus inimest diskrimineeritakse mitte ühel konkreetsel alusel, vaid erinevate aluste koosmõjus. Näiteks võib tuua vanemaealise naissaatejuhi vallandamise, keda ei vallandata vaid seetõttu, et ta on naine (sest nooremaid naisi ei vallandatud) ega vaid ta ea tõttu (sest vanemaealised mehed said tööd jätkata). Selline kahe diskrimineerimise aluse koosmõjus aset leidnud ebavõrdne kohtlemine ei ole hetkel Euroopa Liidu ja liikmesriikide õigusaktides piisavalt selgelt reguleeritud.

Kohtumisel valiti ka kuus liiget FRA nõuandvasse kokku. Nendeks said Jamie Bolling (tegevjuht, European Network on Independent Living), Dominika Bychawska-Siniarska (projektijuht, Helsinki Foundation for Human Rights, Poola), Roger Kiska (vanemjurist, Alliance Defence Fund), Evelyne Paradis (tegevjuht, ILGA-Europe), Catherine Lynch (koordinaator, ENAR Ireland) ja Allan Leas (peasekretär, European Council on Refugees and Exiles (ECRE)).

Täpsem info ürituse kohta selle kodulehelt. http://fra.europa.eu/fraWebsite/frp2012/

FRA kohta Facebook‘ist ja kodulehelt.

Eesti Inimõiguste Keskus on FRA põhiõiguste platvormi liige, samuti panustab Keskus FRA töösse läbi FRANET ekspertvõrgustiku.

Kõige enam esitati taotlusi Kongo Demokraatlikust Vabariigist (kokku üksteist) ning Afganistanist (kokku kaheksa) tulnud inimeste poolt. 2011. aastal anti varjupaika, ehk tunnistati pagulaseks, kaheksa isikut (see tähendab kolmeaastast elamisluba) ning täiendav kaitse anti kolmele isikule (see tähendab üheaastast elamisluba); lisaks anti kuus elamisluba rahvusvahelise kaitse saanud isikute perekonnaliikmetele. Eesti vastavas seadusandluses ja suhteliselt konservatiivses migratsioonipoliitikas olulisi muudatusi 2011. aastal ei olnud.

Tutvu ka Kristina Kallase kommentaariga antud peatükile Postimehes.

Sellest johtuvalt toob peatüki autor, Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise ekspert ja nõustaja, Merle Albrant välja mõned soovitused, kuidas võrdse kohtlemise teema edendamisele kaasa aidata:

• Suurendada arvamusliidrite, poliitiliste otsustajate ning avalike teenistujate teadlikkust diskrimineerimise kahjulikust mõjust ja võrdõiguslikkusega kaasnevatest hüvedest.
• Jõuda Vabariigi Valitsuses reaalselt meeste ja naiste palgalõhe vähendamise tegevuskava väljatöötamiseni.
• Erakonnad peaksid määratlema ja selgelt väljendama programmilisi hoiakuid mitte- diskrimineerimise ja võrdõiguslikkuse küsimustes.
• Volinik peaks ühiskonna üldise diskimineerimisalase teadlikkuse tõstmise eesmärgil aktiivset tööd meediaga jätkama.

Tutvu “Diskrimineerimise keelu” peatükiga siin.

1. Kuidas sattusid inimõiguste keskusesse tööle ja millega täpsemalt tegeled?

Eesti Inimõiguste Keskusesse sattusin tööle poolteist aastat tagasi suhteliselt juhuslikult. Peale bakalaureusekraadi omandamist osalesin välja kuulutatud konkursil. Edasi on huvi inimõiguste valdkonna vastu üha süvenenud, isegi nii palju, et kaitsesin talvel magistrikraadi just inimõigustega seotud temaatikal.

Keskuses koordineerin keskuse üldist tööd büroojuhina ning samuti puutun kokku erinevate projektidega, viimane oli inimõiguste aastaaruande välja andmine. Seega olen selle lühikese ajaga jõudnud end erinevate inimõiguste valdkondadega kurssi viia.

Juba teist aastat olen abiks pagulastele ja varjupaigataotlejatele õigusabi andmise projektis, seega mõistagi on antud temaatika mulle lähedaseim, ning keskuse pagulasprogrammi arengule kaasa aitamine on üks mu olulisi eesmärke.

2. Räägime natuke lähemalt eelpool mainitud aruandest. See ilmus juba neljandat korda – mis on sel korral uut ja erilist võrreldes eelmiste aastatega?

Eelmisel aastal algas aruandel justkui uus ajastu, mille tulemusena on aruanne professionaalselt kujundatud ning kaetud on kõik Euroopa inimõiguste konventsiooni teemad. Sisu poolelt oleme lisanud eelmise aasta tagasisidest tulenevalt uue teema “puuetega inimeste olukord ja õigused”.

Samuti oleme kaasanud erinevaid uusi autoreid, kes on kaasa aidanud aruande valmimisse –  tänud neile hea koostöö eest! Sisuka peatüki kirjutamine pole nii lihtne, samuti on spetsiifiliste valdkondade spetsialistid väga hõivatud, mistõttu kirjutasid enamik autoritest oma peatükke vaba aja arvelt.

3. Kas on mõni eriline peatükk, mida välja tuua? Miks?

Kuna isiklikus plaanis tunnen huvi pagulaste ning varjupaigataotlejate heaolu suhtes, siis kindlasti on huvitav lugemine just nimelt antud peatükk. Lisandväärtust annab ka Kristina Kallase kommentaar samale peatükile Postimehes ilmunud arvamusloos. Sellega tuuakse muidu õiguslikule tekstile sisse ka sotsiaalne aspekt, millele tuleb samuti tähelepanu osutada, et arengud toimuksid. Tihtipeale ei aita vaid õiguste olemasolust, vaid on vaja ka sotsiaalset tuge riigilt, kolmandalt sektorilt – kõigilt meilt. Selle eesmärk on aga see, et me ei kardaks võõraid, vaid oleksime teadlikud nende otsuste tagamaadest. Ükski küsimus ei ole must ja valge, kui inimene satub Eestisse ning ta peab ametnikele kohe tõestama hakkama, miks ta tuli ning kas teda ohustab kodumaal miski, siis kuskilt on vaja ka seda sotsiaalset tuge.

Sellepärast me ka aastast-aastasse rõhutame, et Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskus võib küll olla vaikses kohas metsa sees, aga isegi parima tahtmise korral takistab see nii ametlike juriidiliste protsesside läbiviimist kui ka erinevate vabatahtlike ning abiorganisatsioonide tegevust varjupaigataotlejate ja pagulaste toetamisel. Väga tore, et on olemas organisatsioonid nagu Johannes Mihkelsoni Keskus või Pagulasabi, kes jõudumööda tegevusi Illukal korraldavad, samas oleks see palju efektiivsem, kui keskus oleks asustusele ning organisatsioonidele lähemal. Vabatahtlikud erinevatest organisatsioonidest saaks nendega tihedamini suhelda, samuti integreeruks nad antud juhul Eesti ühiskonda palju kiiremini.

Peale aruande ilmumist sai üheks arutelupunktiks keeleõpe – peale aastaid ebaregulaarse keeleõppe pakkumist Illukal on nüüd seal võimalus regulaarselt eesti keelt õppida. Keeleõpe pole kohustus, vaid võimalus, samas pole neil kellegagi intensiivselt Illukal suhelda ning nende lävimine teiste eestlastega on piiratud. Sellisel juhul tõesti võib tekkida küsimus, miks neil selle vastu peaks huvi olema. Samas kui vastuvõtukeskus oleks Tallinna ligiduses ning erinevate organisatsioonide vabatahtlikud käiksid seal nende inimestega tegelemas, oleks neil kindlasti palju suurem motivatsioon eesti keelt õppida, sest nad näeksid seda ühe võimalusena sulanduda Eesti ühiskonda.

4. Mis on Sinu hinnangul inimõiguste aastaaruande suurim väärtus?

Perioodiliselt ilmuv aruanne annab selge ja erapooletu ülevaate nii positiivsetest kui negatiivsetest arengutest aasta jooksul, seega on aruande sellisel kujul ilmumine vajalik. Järgmisel aastal ilmub aruanne juba viiendat korda, seega on võimalik vaadelda arenguid viieaastase perioodi vältel. Omalt poolt üritame aruannet aastast-aastasse üha sisukamalt koostada ning erinevaid eksperte kaasata. Seega on oodatud igasugune tagasiside.

5. Milliseks hindad üldist IÕ viimase aasta olukorda lähtuvalt aruandest?

Siinkohal pean nõustuma meie nõukogu liikme Iivi Anna Massoga, et Eesti on viimase 20. aastaga saavutanud inimõiguste valdkonnas päris palju ning selge areng on toimunud. Samas arvan ma, et nii nagu me ei tahaks, et majanduse kasv seiskuks või toimuks majanduslangus, ei tohi lasta inimõiguste arengul peatuda või veel hullem – lasta tekkida taandarengul.

Kuigi palju on tehtud, on mõned spetsiifilised ning poliitilisel tasandil keerulisemad teemad veel lahendamist vajavad – rahvusvähemused, migratsioon, LGBT ning sooline võrdõiguslikkus. Antud küsimustes kerkib ühiskonnas esile põhjendamatu hirm uute arengute ees, mida näiteks IT arengu puhul ei ole tekkinud, aga mis iga sotsiaalse muutuse korral kohati absurdseks muutuvad, mistõttu on neid hiljem väga raske ümber lükata. Siinkohal on oluline roll just inimeste mõjusal ja tulemuslikul teavitamisel, et ei oleks nii palju asjatuid hirme.

Kokkuvõttes võib siiski tõdeda, et eelmine aasta oli inimõiguste seisukohast pigem positiivne, kuna suuremaid tagasiminekuid ei olnud. Kindlasti uurime kõiki neid paigalseisvaid aspekte järgmisel aastal ning hea oleks tõdeda, et 2012. aastal on  nendes toimunud edasiminek või vähemalt on alanud konkreetsed arutelud kitsaskohtade eemaldamiseks.

Aruandes antakse ülevaade nii poliitilisest kui ka seadusandlikust arengust, statistikast ja uuringutest, tuuakse näiteid ning antakse konkreetseid soovitusi, kuidas edasi liikuda. Üks aruande toimetajatest Marianne Meiorg ütles, et üldiselt on aasta jooksul olnud mitmeid positiivseid arenguid, aga ka palju paigal seismist. “2011. aastal välja töötatud ja paar nädalat tagasi vastu võetud karistusseadustiku muudatus kriminaliseerib inimkaubanduse. Selle arengu nimel on erinevad organisatsioonid töötanud juba aastaid,” sõnas Meiorg, “Samas jälitustegevuse regulatsiooni uuendamine sai mitmeid tagasilööke ning ka viimati välja pakutud eelnõu on saanud vastuolulise tagasiside osaks.”

Mitmed teisedki eelmisel aastal tõstatatud teemad on selleks aastaks lahenduse leidnud: näiteks on leevendumas kõrgete riigilõivude probleem; samuti tunnistas Riigikohus karistusjärgse kinnipidamise põhiseaduse vastaseks. Samas on inimõiguste seisukohast endiselt mitmeid teemasid, millele tuleks edaspidi suuremat tähelepanu pöörata.

“Rahvastiku vananemise tingimustes on üha olulisem tegeleda migratsiooni, lõimumise ning vähemuste sallivuse teemadega, kus on edasiminek seni olnud aeglane,” ütles Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper. “See väljendub selles, kuidas kohtleme varjupaigataotlejaid või kui keeruline on võrdsete õiguste ja võimaluste tagamine Eestis elavatele erinevatele vähemustele, olgu nendeks siis rahvusvähemused, puuetega inimesed või lesbid, geid, biseksuaalid ja transsoolised.”

Eestikeelse aruandega saab tutvuda siin.

Küsimused varieeruvad paljude teemade vahel, nt diskrimineerimine, õiguste teadvustamine, vägivald, keskkond, avalik arvamus jms.

Rohkem infot küsitluse kohta leiab siit.

Seminar pühendus Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse seadusandlusele tervikuna, käsitledes nii soolise võrdõiguslikkuse teema ajalugu Euroopa Liidus kui ka hetkeolukoda. Arvestades, et kuigi juba 1957. aastal tutvustati esmakordselt meeste ja naiste õigust võrdsele palgale, on keskmine meeste ja naiste palgaerinevus Euroopas 29,2%,  mis viitab  tegelikult suurele probleemile terves Euroopas. Kõige kurvem on aga see, et just Eesti on juhtpositsioonil Euroopas kõige suurema palgalõhega meest ja naiste vahel.

Seminaril käsitleti erinevate riikide praktikaid ning toodi välja ka Euroopa Kohtu hilisem praktika soolise diskrimineerimise alaste juhtumite lahendamisel. Viimaste puhul on tõendamine väga oluline ning just tõendamise koormus ja sellega esile kerkinud probleemid on olnud põhjuseks, miks aastate jooksul on tõendamise koormuse kohustus üle läinud väidetavale diskrimineerijale.

Hoolimata sellest on siiski veel mitmeid probleeme, mis vajaksid lahendamist. Üheks selliseks probleemiks on võrreldavus juhul, kui diskrimineerimise juhtumite puhul puudub võrreldav isik või olukord. Sellisel juhul on suur rõhk statistikal, mille usaldusväärsust peab siseriiklik kohus hindama. Kohus on viimastel aastatel võrreldavuse poole pealt rõhutanud seda, et võrrelda tuleb töö sisu, kuigi ametite kvalifikatsioon võib olla erinev ning ka ametinimetus seega erinev.

Üheks väga huvitavaks juhtumiks oli näide Prantsusmaalt, kus võrreldi haiglas meeste ja naiste poolt teostatavaid töid ehk võrreldi meditsiiniõdesid ning tehnikud. Selgus, et meditsiiniõed pidid omama 5 aastat  haridust, kui tehnilisel töötajal oli nõutav 2 aastane haridus. Meditsiiniõed vastutasid umbes 20 inimese eest, samal ajal kui tehnikud  vastutasid keskmiselt 2 inimese eest. Uurides konkreetset kollektiivlepingut selgus aga, et meeste igale liigutusele oli antud väärtus, kusjuures naised ei saanud oskuste eest lisaraha – seda ei väärtustatud.

Seminaril rõhutati ka kaudse diskrimineerimise probleeme, eriti teenuste kättesaadavusega seotud küsimusi. Näiteks võimalik kaudse diskrimineerimise juhtum on see, kui ujulasse said tasuta kõik pensionärid, kuid naiste pensioniiga ja meeste pensioniiga oli erinev.

Seminaril käsitleti ühe teemana ka kvootide sisseseadmisi, mis puudutavad ettevõtete juhatusi – see on leidnud kajastamist ka Euroopa Liidu meest ja naiste võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2010-2015. Kvootide kasuks räägib mitu asjaolu, kuid enne kvootide sisseseadmist on vajalik siseriiklikult tõstata küsimus, miks seda on vaja ning millised eesmärke seab riik endale soolise palgalõhe vähendamiseks.

Kui kaua oled juba inimõiguste keskusega seotud olnud ja mis täpsemalt Sinu roll on? 

Ma olen keskusega seotud olnud 2010. aastast seoses varjupaigataotlejate õigusabi projektiga (õiguskliinikuga). Eelmisel aastal valmistasime õiguskliinikut ette ja tegelikult reaalset kliiniku panust on võimalik hinnata arvatavasti siis, kui kliinik on toiminud 1-1,5 aastat. Siis saab hinnata nii kaasuste tulemusi kui ka muutusi õigusloomes, muuhulgas ka seda, kas suutsime ka tegelikult muuta õigusabi andmise kvaliteeti.

Sul on tugev äriõiguse taust, ometi on ka inimõigused Sulle südamelähedane valdkond, räägi, mismoodi Sa jõudsid inimõigusteni?

Mina tegelikult alustasingi inimõigustest – Inimõiguste Instituudi kaudu sattusin kokkupuutesse ÜRO Pagulaste Ülemkomissari koordinaatoriga, kes tol ajal Eestis olemas oli. Seejärel sattusin Concordia ülikooli, kus lugesin pagulasõiguse ainet ning selle kaudu algatati 2000. aastal ka esimene varjupaigataotlejatele mõeldud õiguskliinik. Olin selle kliiniku juhendaja ning sealt kasvas välja mitmeid tudengeid, kes tänapäeval selle teemaga tegelevad – näiteks Lehte Roots, Tatjana Evas.

Peale seda, kui 1997. aastal võeti vastu pagulaste seadus, olin mina see, kes kirjutas ca kümme esimest kaebust keelavate otsuste peale, mis ka halduskohtusse jõudsid ning minu teada kõik kaebused ka rahuldati ning need läksid uuesti menetlusse. Tol ajal oli menetlus kehva kvaliteediga, sest ei osatud konventsiooni rakendada ega mõistetud täpselt, mida pagulasestaatus täpsemalt tähendab. Siis mingis mõttes algas õiguspraktika kujundamine.

Aastal 2000 oli Eestis keskmiselt kolm taotlejat aastas, mis tähendas, et loodud Pagulasabile ei jagunud kliente ja nii ma suundusingi äriõigusesse – tegelema valdkonnaga, mis toidab.
Kuidas hindaksid inimõiguste keskuses tegutseva pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguskliiniku tööd? Miks sellist kliinikut vaja on?

Üks pool on kindlasti meie järelkasv – tulevased juristid, advokaadid, kohtunikud, kes oleksid sellest teemast informeeritud, sest üldiselt pagulasõiguse ainet kohustuslikus korras ei õpetata.

Teine pool on aga pakkuda kvalifitseeritud õigusabi. Praegune põlvkond advokaate ja juriste ei ole seda õpet kunagi saanud, mistõttu on pagulaskliiniku õigustudengil kanda oluline osa.

Et kliiniku tööd paremini mõista, oleks vaja lahti seletada, mismoodi kogu menetlus toimub:

1. Varjupaigataotleja saab otsuse, peale mida tal on 10 kalendripäeva aega, et otsus edasi kaebab.
2. Kuidas need 10 päeva mööduvad? Tavaliselt saab ta otsuse, mida esimesel päeval üle elab. Järgmisel päeval räägib sõbrale ning nad elavad seda ehk koos üle. Kolmandal päeval ta mõistab, et tahaks otsust edasi kaevata (juhul kui ta otsusest üldse aru on saanud). Seejärel ta hakkab advokaati otsima, ent tihti pole tal piisavalt raha, et suvalisse advokaadibüroosse sisse astuda. Viiendaks päevaks on ta ehk eesti keelt kõneleva sõbraga suutnud valmis teha riigiõigusabi taotluse, mis läheb menetlusse. Oletame, et kohtunik on proaktiivne ning reageerib kiiresti ja talle määrataksegi advokaat, on advokaadil vaid ca kolm päeva aega, et viia end kurssi päritoluriigi taustinfoga ja konkreetse tagakiusu alusega, palgata vajadusel tõlk, vestelda varjupaigataotlejaga ning esitada sisukas kaebus. Juhul kui ta varem polnud valdkonnaga kokku puutunud, peab ta läbi töötama ka Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse, tutvuma menetlusega jne. Paraku on 10 kalendripäeva lihtsalt liiga vähe, et teha väga head tööd.
3. Siinkohal on õiguskliiniku tudengitel väga oluline osa. Tudeng kogub kokku kõik materjalid – protokollid intervjuudest, mida Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) on läbi viinud taotlejaga; päritoluriigi info (sorteerib selle, et saata PPA’le juba menetluse käigus); tagakiusu aluste kohta. Ühtlasi on tudeng juba ka rääkinud taotlejaga, viibinud intervjuudel. Tal on valminud kogu vajaliku infoga mapp ning advokaadi töö on sisuliselt selle info lihvimine ning advokaadi kogemusest lähtuva panuse juurde lisamine ja protseduuriliste nüansside juurde mõtlemine.

See sarnaneb juba märksa enam kvaliteetse õigusabiga ning selleks on õiguskliinikut ka täna vaja.

Veebruari alguses kirjutas Postimees, et lähiajal kasvab varjupaigataotlejate arv kiiresti. Kuidas Sulle tundub, kas Eesti õigussüsteem on selleks valmis? 

Kui isik on mitteseaduslikult riiki sisenenud ja on varjupaigamenetluses ning kelle üks põhiõigustest on liikumisvabadus, on paigutatud kinnipidamisasutusse, siis peaks kohus proaktiivselt võtma positsiooni, et pakkuda võimalust vaidlustada kinnipidamisasutusse paigutamist läbi selle, et anda talle riigi õigusabi või juhtida ta tähelepanu sellele, et tal on õigus seda saada.

Samas on õigussüsteem ainult üks asi, aga tegelikult on üks oluline küsimus ka see, et kui varjupaigataotlejate arv kasvab, siis peab olema, kuhu nad ka füüsiliselt paigutada (nagu nt ÜRO paneb telgid üles piiri äärde). Kuhu sa nad Eestis füüsiliselt saadad – kellelegi koju? Mingi ajutise lahenduse peab aga leidma…
Mida peaks Sinu hinnangul riik tegema, et edukamalt rahvusvahelise kaitse saanud isikuid Eesti ühiskonda integreerida?

Riik? Ma räägiksin ühiskonnast – see peaks olema tolerantsem. Olin eelmisel aastal sõbral külas Luksemburgis, kus nägin mingis mõttes läbilõiget Euroopa kodanikust – seal ei ole kõik valged. Seal räägitakse väga palju erinevaid keeli. See on mitmekesine ja multikultuurne ja see ei ole ju halb? Ma arvan, et Luksemburgi traditsionaalne ja konservatiivne elanik ei ole ka multikultuursuse vastu, sest ta on kindel ja uhke selle üle, kes ta on ning see enesekindlus annab talle võimaluse olla tolerantne. Minu meelest peaks ka Eesti ühiskond saavutama enesekindluse, et “ma olen eestlane ja minu eestlusega ei juhtu midagi, kui ma olen tolerantne”. Minu meelest algab kõik inimesest.