Kas naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon toob Eestile head või halba?

Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioon  võeti vastu Istanbulis 11. mail 2011.a (edaspidi Istanbuli konventsioon). Eesti  poolt allkirjastas selle 02.12.2014.a toonane Justiitsminister Andres Anvelt.

Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisega seoses on ühiskonnas tekkinud  küsimused – kas meil on seda ikka vaja, äkki see hoopis kahjustab meid siin Eestis, mitte ei aita jne. Selline teadmatus võib tekitada hirmu ning hirmul teadagi on alati nn suured silmad.

Istanbuli konventsioon ei ole midagi, mille ratifitseerimist Eesti peaks kartma. Eesti on aastaid aidanud naistevastase vägivalla ohvreid ning me ei vaja drastilisi muutusi meie õigusloomes selleks, et konventsiooni täita.  Meie seaduses on palju paragrahve, mis aitavad kaitsta Eesti naisi ja tüdrukuid vägivalla eest.

Konventsioonil on 5 põhilist eesmärki:

  1. kaitsta naisi vägivalla kõigi vormide eest, ennetada, karistada ja kaotada naistevastast vägivalda ja perevägivalda;
  2. aidata kaasa naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimisele ning edendada naiste ja meeste sisulist võrdõiguslikkust, sealhulgas naiste jõustamise kaudu;
  3. töötada välja igakülgne raamistik, poliitikad ning meetmed naistevastase vägivalla ja perevägivalla kõigi ohvrite kaitsmiseks ja abistamiseks;
  4. edendada rahvusvahelist koostööd naistevastase ja perevägivalla kaotamiseks;
  5. toetada ja abistada organisatsioone ja õiguskaitseorganeid, et nad teeksid tõhusat koostööd ning võtaksid omaks integreeritud lähenemise naistevastase ja perevägivalla kaotamisele.

Mis on selles halba, kui me kaitseme naisi vägivalla eest (sh peksmine, kägistamine, põlema panemine, vägistamine) ja aitame neil leida jõudu oma eluga edasi minna ka pärast kogetud vägivalda?

Minu jaoks tundub loomuvastane, kui me ei kaitse neid inimesi, kes satuvad vägivallakuriteo ohvriks. Pärast kogetud vägivalda vajab see naine abi ja toetust selleks, et  ta suudaks üldse elu edasi elada, tööl käia ja lapsi kasvatada.  Seda tähendabki naiste jõustamine. Mis selles halba on?

Vahel tundub mulle, et inimestes tekitab hirmu ka sõna võrdõiguslikkus, nagu see oleks midagi hirmutavat ja Eesti mehi kahjustavat. Istanbuli konventsiooni eesmärk on edendada sisulist võrdõiguslikkust, st seda, et naisel peaks olema samasugune õigus saada abi kui mehel; samasugune õigus pöörduda politseisse pärast kodus peksa saamist jne. Kui meeste jaoks tundub loomulik teavitada politseid sellest, kui keegi neile kallale tungib, siis naiste jaoks mitte? Miks? Sest naistele tungivad kallale ja tekitavad neile vigastusi nende mehed, endised elukaaslased, pojad jne ning see teeb abi otsimise raskemaks.  Samas, kui palju te olete kuulnud lugusid sellest, et naine pani mehe põlema või lõi mehel hambad välja või kiskus pool pead juustest tühjaks?

Selle konventsiooni eesmärk on parandada just selliste naiste õigusi, kes on oma kodus  kogenud vägistamist, peksmist, löömist, tõukamist, mõnitamist vms ning kellel on surmahirm selle inimese ees, kes seda on teinud. Kodu peaks olema just kõige turvalisem paik ning seda konventsioon tahab ka saavutada – pakkuda naistele turvalisust.  Kindlasti ei saavutata naiste turvalisust meeste turvalisuse vähendamise arvel – meeste elukorraldust ei halvenda Istanbuli konventsioon ju mitte vähematki. Mida siis karta?

Need mehed, kes ise vägivalda ei tarvita oma naise,  tütre, ema, tädi või kellegi teise peal, ei peaks mitte mingit hirmu tundma selle konventsiooni ees.

Merle Albrant