Viis küsimust Susana Hidalgole

Inimõiguste Keskuses on juba mõnda aega vabatahtlikuna tegutsenud Susana Hidalgo. Meil on ikka olnud kombeks teha oma kaastöötajate ja koostööpartneritega lühikesi intervjuusid ja nii ka seekord. Susanale esitas viis küsimust meie kommunikatsioonijuht Johannes Merilai.

Räägi meile natuke oma taustast?

Olen pärit Córdobast, mis on kena linnake Lõuna-Hispaanias, täpsemat Andaluusias. Õppisin Granadas, mis on suurepärase kultuurielu ja noorusliku atmosfääriga linn, mida ma tänaseni igatsen.

Õppisin sotsiaaltööd, sest mind paelus võimalus tegeleda haavatavate gruppide aitamisega ja muuta niiöelda väikeseid lugusid. Jätkasin psühholoogia magistriõppes. Sotsiaaltöö ja psühholoogia õppekavadel on paljugi ühist, seega oli lõpetades võimalik saada kaks kraadi.

Pärast lõpetamist alustasin Granada Ülikooli psühholoogiaosakonnas tööd teadurina isiksuse hindamise alal. Koordineerisin suurt projekti, mis osutus väga edukaks ja pälvis rahvusvahelist tähelepanu. See oli minu jaoks huvitav kogemus, aga ma tundsin, et ei tee päriselt seda, mida ma õppima tulin. Kui mulle pakuti uut lepingut, ma keeldusin ja astusin hoopis edasi õppima inimõigusi ja rahvusvahelisi konflikte, mida õpetati koos Milano ülikooliga. Sellel oli väga rikastav rahvusvaheline vaatenurk.

Pool nendest õpingutest veetsin ma Itaalias, mille ajal ma mõistsin, et parim viis mõista ühiskonna arengut on tutvuda erinevate kultuuridega. Pärast lõpetamist veetsin mõnda aega Madridis, kus nõustasin mittetulundusühinguid, aga nüüdseks olen ma elanud Inglismaal, Moldovas ja nüüd siis Eestis. Väga sügava mulje jättis mulle aasta Chișinăus, kus ma töötasin abikeskuses inimkaubanduse ohvritega.

Kuidas sai Sinust vabatahtlik Eesti Inimõiguste Keskuses?

Tegelikult olen ma Eestis “Leonardo Da Vinci” Euroopa erialase praktika programmi raames. Sellesse oli päris karm konkurents, sest minu regioonis oli 75-le kohale 1600 kandidaati. Pidime tegema testi ja osalema intervjuul. Kui sain teada, et osutusin valituks, olin väga rõõmus.

Otsustasin tulla Eestisse, sest see tundus olevat Moldova vastand. Eesti on väike riik, mis on käinud pika tee. Kui jõudsin Viimsisse, kus ma elan, pidin valima institutsiooni, mis sobiks minu erialase profiiliga. Võtsin keskusega ühendust, sest mulle meeldis selle tegevus. Mul oli väga huvitav intervjuu Kelly Grossthaliga ja järgmisel nädalal alustasin teie juures tööd!

Sul on olnud võimalus meie tööd näha ja selles osaleda. Ehk jagad oma muljeid?

See on mulle olnud väga hea kogemus nii tööalaselt kui ka isiklikult. Keskus on väga aktiivne ning olen lühikese aja jooksul näinud projekte vihakuritegude, homofoobia, rassismi, laste õiguste ja muu sellise alal. Olen õnnelik, et saan siin õppida ja areneda. Teie eksperdid usuvad oma töösse ja keskuse õhkkond on väga hea.

Kas töö meie juures toetab ka Sinu tulevikuplaane?

Muidugi! Inimõiguste alaselt on Eesti riik, millel on väga palju pakkuda ja õpetada. See on mulle olnud väga õpetlik ja mind erialaselt arendanud. Töötan praegu projektiga, et pikendada oma siinviibimist veel kuue kuu võrra.

Millisena tundub Sulle Eesti inimõiguste olukord?

Raske küsimus! Ma arvan, et üleüldiselt on teie areng taasisesesivumisest alates olnud imetlusväärne. Eesti on astunud inimõiguste alal suuri samme. Need püüdlused ei tohi MITTE KUNAGI lõppeda. Usun, et peaksime töötama näiteks LGBT kogukonna õiguste tagamise nimel, Võrreldes Hispaaniaga on selles osas veel arenguruumi. Seetõttu usungi ma, et Eesti Inimõiguste Keskuse töö on äärmiselt oluline!

 

 

Anneta inimõiguste heaks!

Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!

Annetan
Ostukorv