10.-11. aprillil toimus Rootsi linnas Uppsalas kahepäevane seminar, mille korraldas Baltic Sea Network on Migration Issues (Saksamaa). Seminaril keskenduti Dublini määrusele, selle mõjude ja vigade tutvustamisele ning arutamisele. Lisaks käsitleti pühakodade liikumist seoses kirikuasüüli pakkumisega, traumatiseeritud pagulaste nõustamist ja abistamise parimaid praktikaid ning vahetati kogemusi. Seminaril oli esindatud nii Soome, Rootsi, Taani kui ka Saksamaa. Eesti Inimõiguste Keskust esindas pagulasprogrammi õigusekspert Anni Säär.
Saksamaa, Taani ning Rootsi pühakodade esindajad rääkisid üritustel, kuidas nende pühakojad pakuvad asüüli pagulastele, kes pole riigilt kaitset saanud. Selle kaudu saavad tagasilükkava otsuse saanud isikud (tihtipeale perekonnad) kaitse tagasisaatmise eest. Kas antud kaitse on pikaajaline või lühiajaline, sõltub riigist ja konkreetsest olukorrast. Kuigi kirikuasüüli pakkumine ei anna õiguslikku alust riigis viibimiseks, ei saada riik neid välja, kuna nad asuvad kiriku/kloostri territooriumil. Nii kaua, kuni nad seal viibivad, on nad ohutus kohas.
Seminaril osalejad külastasid Uppsala ligidal Alsikes kloostrit, mis on kirikuasüüli pakkunud väga kaua ning neil on ka hea koostöö kohaliku politseiga. Kuna nende klooster asub maalähedases kohas, siis saavad kirikuasüüli saanud isikud nautida rohkem liikumisvabadust kui näiteks linnas asuvas kirikus. Kõik perekonnad, kes selles kloostris on olnud, on pärast aastat saanud siiski loa riigis seaduslikult viibida. Kõigile kloostris viibivatele lastele on tagatud õigus haridusele ning kohalik kool on olnud väga abivalmis neid lapsi aitama.
Traumatiseeritud varjupaigataotlejate nõustamisest ja abistamisest rääkisid Poola ja Rootsi esindajad. Poolas on juurdunud praktika, et traumatiseeritud varjupaigataotlejad vabastatakse tervisele ja elule ähvardavale ohule viidates kinnipidamiskeskusest. Samuti on Poolas sätestatud ja toimib praktika, et kui varjupaigataotleja informeerib ametnikku, et ta on olnud vägivalla ohver, invaliid, või kelle vaimne või füüsiline seisund annab alust arvata, et ta oli vägivalla ohver, siis ametiasutus tagab arstliku ja psühholooglise ekspertiisi, selleks et fakte kontrollida.
Probleemiks on osutunud psühholoogide kvaliteet ja motivatsioon. Osad psühholoogid on varjupaigaküsitlusel 15 minutit, loevad hiljem küsitluse läbi, ning annavad oma hinnangu lühikese ja pealiskaudse suhtluse baasilt. Psühholoogiline nõustaja tõi välja, et füüsilise ja psühholoogilise vägivalla läbielanud inimesi tuleb ravida sessioonidega, kuna ravimid mitte ei ravi, vaid leevendavad sümptomeid. Selleks, et teada, mis täpselt juhtus, tuleks saada traumast rohkem teada ning näha tõelisi tundeid. Lisaks toodi välja, et traumaatilise sündmuse suurus ning isiku trauma pole otseselt seotud – isik võib väga suure trauma saada sündmusest, mis pealtnäha ei pruugi kõige traumeerivam ollagi.
Eesti Inimõiguste Keskust tõsteti esile positiivse näitena, kuidas pakkuda õigusabi õiguskliiniku kaudu, kaasates vabatahtlikke ja tudengeid. Poola organisatsioon soovis antud mudeliga rohkem tutvuda, et saaks sellest vajaduselt eeskuju võtta.
Anni Säär
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan