Inimõiguste Keskuse juristid koostöös Triniti advokaadibürooga said 20. juunil märkimisväärse kohtuvõidu, kui Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium otsustas, et kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskirja §25 p11 on vastuolus Eesti põhiseadusega ja kehtetu. Riigil on kinnipidamiskeskuses viibivate varjupaigataotlejate taotluse kohta otsuse tegemiseks aega kuni kolm aastat. Selle aja vältel ei tohi nad kasutada sidepidamisvahendeid – mobiiltelefone ega internetti.
Kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed ei ole kurjategijad
Igal inimesel on õigus taotleda rahvusvahelist kaitset. See kaitseb inimesi, kelle elu on koduriigis ohus. Kinnipidamiskeskuses viibivad kohtu otsusel välismaalased, kellel puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, kes ootavad varjupaiga taotluse otsust või kes saadetakse tagasi päritoluriiki. Inimest tohib sellises olukorras kinni pidada erinevatel asjaoludel, näiteks isiku tuvastamiseks, riigis viibimise õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks vm. Kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed ei ole kurjategijad.
Miks on interneti ja telefoni kasutamise piiramine problemaatiline?
Seni kehtiva sisekorraeeskirja kohaselt tohivad kinnipidamiskeskuses viibivad inimesed kasutada Internetti vaid 14 eesti- ja ingliskeelse õigusalase lehekülje külastamiseks. Helistamiseks antakse neile iga kuu 5-eurone kõnekaart. Miks on sellised piirangud inimõiguste seisukohalt problemaatilised?
- Interneti lehekülgedele seatud piirangud rikuvad kinnipeetavate väljendusvabadust ning õigust pääseda ligi avalikule teabele, sh Eestis hakkama saamiseks vajalikule infole.
- Interneti lehekülgedele seatud piirangute tõttu ei ole varjupaigataotlejatel võimalik olla kursis endaga seotud menetlustega, sh edastada ei Politsei- ja Piirivalveametile ega kohtule teavet, mille alusel otsustatakse, kas isik tõepoolest põgeneb ohtlikust olukorrast ja on õigustatud kaitsele või mitte.
- Suhtlusvõimaluste piiratus, sh nii koduriiki jäänud kui Eestis viibivate lähedastega, põhjustab kinnipeetavatele emotsionaalseid kannatusi.
Triniti advokaadibüroo vandeadvokaat Karmen Turk: “Kirjeldatud piirangute puhul ei olnud täidetud põhiseadusest tulenev nn kolmeastmeline test. Esiteks peab iga sellise riive puhul eksisteerima seaduses lubav norm. Ehkki seadus nõuab, et iga kord tuleb kaaluda riive vajalikkust, siis sisekorda oli jõudnud absoluutne keeld. Teiseks peab riive teenima seaduslikku eesmärki. Seaduse kohaselt võib telefonikõnede ja muude sidevahendite kasutamist piirata, kui nende lubamine võib ohustada kinnipidamiskeskuse sisekorda või takistada väljasaatmise täideviimist. Sellist hinnangut käesoleval juhul ei antud. Kolmandaks peab riive demokraatlikus ühiskonnas olema sobiv, vajalik ja mõõdukas ehk riive peab olema proportsionaalne.”
Õigusriigi küsimus
“Õigusriigi süütuse presumptsioonist tulenevalt ei tohi kohelda isikuid kui kurjategijaid, kui selles osas puudub vastav kohtuotsus või kui pole tuvastatud vähemalt põhjendatud ohtu kinnipidamiskeskuse sisekorrale või väljasaatmise takistamisele,” ütleb inimõiguste keskuse jurist Mari-Liis Vähi. ”Meie poole pöördunud inimese puhul ei ole vastavat ohtu tuvastatud ning ei paista, et sellist süüdistust esitada kavatsetakse. Samal ajal riivatakse muuhulgas tema põhiõigust perekonnaelu kaitsele ning õigust saada üldiseks kasutamiseks levivat teavet.”
Õiguslikult on oluline, et inimese põhiõigusi võib piirata vaid seadusega. Kinnipidamiskeskuse piirangud on aga paika pandud ministri määrusega kinnitatud sisekorraeeskirjaga. Kuna määrus on seadusest madalamal olev õigusakt, siis sellega ei tohi ära võtta seaduslikke õigusi. Riigikohus kinnitas, et kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri on sel põhjusel põhiseadusvastane.
Kinnipidamiskeskuse sidepidamisvahendeid puudutavate piirangute õigusvastasusele on korduvalt viidanud ka õiguskantsler. Sellele vaatamata ei ole kinnipidamiskeskuses viibivate isikute suhtlemisvõimalusi parandada suudetud juba viimased kuus aastat.
Selleks, et meil oleks võimalik ühiskondlikele valupunktidele kiirelt ja paindlikult reageerida, kutsume kõiki häid inimesi annetama keskuse strateegilise hagelemise fondi ehk andma hoogu sellele, et saaksime meie kõigi jaoks olulisi juhtumeid kaitsta kohtusaalides.
Anneta inimõiguste heaks!
Halvad asjad juhtuvad seetõttu, et head inimesed on liiga passiivsed. Kui ka Sind on häirinud sallimatus ja inimõigustele vastandumine, siis tegutse!
Annetan